Vaata eelmist teemat :: Vaata järgmist teemat |
Autor |
Teade |
Kr66t Külaline
|
Postitatud: Teis Märts 15, 2011 6:44 pm Teema: |
|
|
Norn, kas lauluallikas külmas põhjatuules minu rahva meelesse oma kastet ei vala? Kui siin lumises põhjas ilusa haisuga mürdike viluses kaljuorus ei või õitseda kaunisti: kas siis meie maa keel, mis kui tasane ojake, oma ilu tundmata, heinamaa läbi, sinise taeva kullases tules rahuga on jookslemas, ega toreda häälega, oma rammu tundmata, taeva müristamisega kui meri on hüüdmas; kas siis selle maa keel laulutuules ei või taevani tõustes üles igavikku omale otsida? |
|
Tagasi üles |
|
|
Norn Indigo päike.
Liitunud: 22 Märts 2008 Postitusi: 3485 Asukoht: P6lva
|
Postitatud: Nelj Märts 17, 2011 12:26 pm Teema: |
|
|
SERPENT OF HUMAN CORE EMANATION
Behind 5 beautiful fields vision
Past of forbidden yield lingering
Bionic slavery-Planet prison
King of Sun corcery blinding
Possessed by morning aspiration
Slough change time for sowing
Newborn organic fuel-nation
In repetition oppressingly growing
Powerful sleeping source foundation
Treasure hunt in circles rush
Serpent of human core emanation
Bloodline chaos-order to crush
Endlessly hidden stays no lie
Belief bound with trophys n victory
Closed door of Thy reptile eye
Never to be found the golden Key
Delightful moments long waiting
Yearning of inner crystal light
Alone gathered iron of knowing
Only with death ends My fight. _________________ Pole olemas kaht ühesugust asja. |
|
Tagasi üles |
|
|
gladiaator Indigo päike.
Liitunud: 27 Sept 2006 Postitusi: 1143 Asukoht: areen
|
Postitatud: Kolm Aug 17, 2011 5:27 pm Teema: |
|
|
Sügisel kui taevast langes tähti
vana perssesaanud juuti
koos favoriitidega luuavarred tagumendis
põrgupoole ratsutamas nähti. _________________ me kõik peame võitlema
son of the creator will return |
|
Tagasi üles |
|
|
Kr66t Külaline
|
Postitatud: Kolm Okt 29, 2014 2:29 pm Teema: |
|
|
aegajalt on raske lakata loomast midagi, mis oli ja on siiani ilus. kas peakski?
[...] Elul ei ole lugu,
elu on loomine.
Kas on nii, et me saame
kõik, mida soovime?
Kas on nii, et me saame
kõik nagu pälvime?
Kas on nii, et meid tabab
kõik, mida väldime?
Aeg, sina üürikene
ja üllatuslooline -
elu ei ole lugu,
vaid lootus ja loomine. [...]
(D. Kareva)
********************
selgust pole, kuid ometigi, seda otsime...
[...]Vananen kauniks
ja vabanen lootuse pandlasti,
mis läbi elu peksnud mind
pettumusrihmaga.
Valu on hirm valu ees.
Hirm on hirm karta.
Kõikide püramiidide põhjus on
silmapilk.
Ei jõua kirjutada puhtandit
Ei jõua kirjutada puhtandit
me selles elus.
Nagu on, nii jääb
see paranduste mitmekordne räga.
Ei, silm ei seleta,
mis süda näeb.
Ja viimast selgust
ära igatsegi ---
see puudub elavas.[...]
(D. Kareva) |
|
Tagasi üles |
|
|
Kr66t Külaline
|
Postitatud: Nelj Okt 30, 2014 1:48 pm Teema: |
|
|
PORKUNI PREILI
Marie Under
Mis valgus sääl Porkuni tiigi pääl
käib heitlevalt üles ja alla,
veeroosest suvel ja talvel jääl
kui põlev süda lööb valla?
See valgus on Porkuni preili hing,
mis vee all ei leia rahu:
võib puhata tiigis küll kuub ja king,
kuid neitsihing sinna ei mahu.
Miks peab siis see neitsi puhkama vees,
kui teised puhkavad mullas?
Sest et armu okaspärg otsa ees
oli kanda tal juuste kullas.
Ja miks seda hinge õnnetut
tuul ükski ära ei puhu? –
Sest järgmine Porkuni preilist jutt
jäänd liikuma rahva suhu.
Et elas sääl Porkuni kindluses
üks tütarlaps kaunis ja vaga,
ei isa, ei ema hoidmises –
üks vend tal oli aga.
Vend rüütlina roitis sõjamaid
õe vagusi oodates kojas,
kes ootas talve, ja sedamaid,
kui vesi liigahtas ojas,
toad jättis, mis sada kord läbi käind
ta ikka ja jälle uuest`,
kus aknal seisnud ja jälle läind, -
nüüd kevad ta haaras kuuest.
Sanglepa ladvus täristilind …
Sääl all, kus see leethärg kündis,
see sinavalt suitsev pahkrapind –
sääl, sääl nüüd ime sündis.
Ta istus lävel ja ootas nii …
King kiigutas mallaserohtu;
ta tõusis lävelt ja igatses nii,
ta oli nii lapseohtu.
Ja kuulatas kaugust ja kuulatas end –
näe, linnud hoiavad paari –
mil tuleb, mil tuleb mu turkane vend?
Ja seletas ilmakaari.
Ta seisis, õieli õitsev kael
ja ette sirutanud rinna,
ning sõrmist rabeles palmikupael –
nii oleks ta tahtnud minna!
Kas tuleb ta säält või tuleb siit?
Oh, miks ta siis ei tõtta!
Kas sääl see jalgtee valkjas niit
viib otsekohe sõtta?
Ja piimvalgest peost oma kitsast käest
ta lennutas lepatriinut:
kas tuleb, kas tuleb nüüd üles mäest,
kust sügis ta alla viinud?
Näe, lendu eks läinudki põualehm,
kas lõuna või põhja pööras?
Ja tuleb, näe tulebki … aga, oh ehm!
Ei tulnudki vend – tuli võõras.
Kui kiri ütleb, et kotka tiib
käib taevalaotust mööda,
siis mehe tee neitsi juurde viib,
ja ega`s kunagi mööda.
Ja vaata, siis silma kinni jäi silm
ja käsi see hakkas kätte.
Ning äkki, kuis oli see õitsev maailm
üks kobrutav magusaläte!
Veel uhkem kui vennal s e l kummis kulm,
ta vennaga ühepikku. –
Nad pidasid ilu, see oligi pulm,
need kas sääl kaelastikku.
Oh veel kord ja veel kord ja veel üks kord!
Suuandmisi n i i suurel arvul,
et kaelast rabises helmekord,
kui neid seisis kikivarvul.
=
Kui kõrgele käind sai suvekiik,
talv tuli, veed kinni jäid jooksus,
jäi uniseks oja ning jäätus tiik
ja kõik, mis sääl liikus ja krooksus.
Ja lepatriinu ennustav lend,
see hukkus all tuisuratta:
ja toona nii kangesti oodatud vend –
nüüd tuli ta ootamata.
Kui akna all vakatas kabjaplaks
ja samme kajas all võlvi,
õe käsivartest siis kadus jaks,
ta seisis nõrkevi põlvi.
Maas oligi põlvili põrandal,
ja kõik see õnnevägi,
mis südames tal ja südame all, -
sest õnnetust tulevat nägi.
Siis vennal kesk tervitust tõusis tusk:
miks on minu õde nii lidus?
Lõi kõikuma temas arm, uhkus ja usk:
miks näolt mu õde nii kidus?
„Et olgu sul, veli, ristiverd,
ma armsale annud ligi.
Meid lahutada – nii suurt pole merd!
Meid õnnista ometigi!“
Kuid vennas pahvatas lõkkele turm,
õe lemmiku käsutas sisse
ja tõmbas mõõga – sel välkus surm
õe suurde kaebamisse.
Ei langedes kustutand silmade merd
pää armsama saamatu hüpe,
see puserdas tihedaid kobaraid verd
kui sõstraid neitsi rüppe.
Äkkvihas siis turtsatas kartmatu mees,
see sõjaski saamata viga,
ei härdaks teind teda õe silmiksed vees,
ei tema alaiga.
„Et kaoksid sina kuu kuulmata
ja päeva nägemata!“
Õe juustpidi tiigini tõmbas ta,
et ta ilmlikku pattu katta.
Siis puudes vihuri raksatus käis,
kui toodi see palmikuist kistu,
ja risti ning põiki piitsutas räis,
ja kuu tõusis pilvedes istu.
Sääl sinkjasse jähe raiuti auk
ja neitsi visati oitu,
veel tähena paistis ta kuldne lauk …
ja hiljem nähti sääl loitu.
Sest valgus sääl Porkuni tiigi pääl
käib heitlevalt üles ja alla,
veeroosest suvel ja talvel jääl
kui põlev süda lööb valla. |
|
Tagasi üles |
|
|
|
|
Sa ei saa teha siia alafoorumisse uusi teemasid Sa ei saa vastata siinsetele teemadele Sa ei saa muuta oma postitusi Sa ei saa kustutada oma postitusi Sa ei saa hääletada küsitlustes
|
© 2001, 2005 phpBB Group
|