Arengumaagide Foorum

[indigokleerik]

Panen siia mÃĩned tekstid, mida olen leidnud, indigolaste kohta, äkki kellegile on huvitav lugeda

********************************************************
KES ON INDIGO-LAPSED?

Uue aja väljakutsed

Kes nad on,
Kust nad tulevad,
Mida nad meilt ootavad,
NÃĩuavad

1.EessÃĩna

Mitte kÃĩik rasked lapsed pole indigo lapsed – Ja mitte kÃĩik indigo lapsed pole rasked.

Üliandekad, silmatorkava käitumisega,hÃŧperaktiivsed, tähelepanuhäiretega,keskendumisraskustega - need on mÃĩned mÃĩisted, millega iseloomustatakse Ãŧha suurenevat hulka lapsi, kes ei vasta enam normaalsetele ettekujutustele käitumisest ja arengust.

Käesolev raamat tahab kooskÃĩlas juba varem samal teemal ilmunud väljaannetega anda oma panuse lähtudes vaimuteaduslikust vaatekohast, et arusaadavaks teha mÃĩningaid erilisi fenomene, mida vÃĩib tänapäeval jälgida juba suure hulga laste juures.See vÃĩiks ka vÃĩimalikuks teha teatud arusaamise suurest inimkonna teadvuse muutusest,millest juba tohutu hulk inimesi on osa saanud, kes sÃŧndisid 20.saj. 50-ndatel ja 60-ndatel aastatel.Nad on just nagu ÃŧksikvÃĩitlejad, kes erinevate elualade kÃĩikide vastuseisusde kiuste on aktiivsed oma teisiti kujundatud vaimsete annetega.

Kuna just nemad saavad juba tagasi vaadata oma isiklikele sarnastele lapsepÃĩlvekogemustele ja läbi elatud probleemidele, omavad nad oma enese saavutatud arusaamisega tähtsat rolli.

Selle kirjutise pÃĩhialuseks on R.Steineri poolt kirjeldatud vaimuteaduslikud arusaamised inimese progresseeeruvast teadvuse arengust ja tema seosest kosmosega.Sellele lisanduvad nii isiklikud meditatiivselt saadud kogemused kui ka mÃĩistmised, mis on mulle selgunud mÃĩttevahetustest inimestega, kes tänapäeval ise spirituaalsest vaatekohast lähtudes on tegevad terapeutide, pedagoogide, psÃŧhholoogide vÃĩi ravitsejatena vÃĩi on vanematena praktilises suhlemises oma lastega.Selles mÃĩttes, arvan ma, seisame me kaugemale ja sÃŧgavamale minevate arusaamiste alguse juures.

Selle raamatu teoks saamine pÃĩhineb kahel avalikul loengul, mis peeti Stuttgardis 2001.a.Sealt on tulnud vaba kÃĩne vorm, mis on pÃĩhiliseks ka jäänud.Selgitusi on hiljem täiendatud mÃĩtetega, mis on ilmnenud paljudest rÃŧhma-ja Ãŧksikisiku vestlustest järgneva aja jooksul.Sinna kuuluvad ka mÃĩningad uued uurimistulemused, mis viitavad psÃŧhholoogiliste struktuuride selgetele muutustele kuni närvialadeni välja.

Kogemus, et Ãŧhe “ autonoomse vaimse olemuse” puhtad vaimsed ja hingelised jÃĩud ning omadused, mis inimese arengut tema päritud omaduste ja välisilma mÃĩjutuste vahel kaasa kujundavad, kaasajal ikka veel suures osas maha salatakse ehk täpsemalt Ãļeldes ikka veel mitte piisavalt teadmiseks ei vÃĩeta, ei muuda midagi nende eksisteerimise tÃĩsiasja juures, mis tekivad lastest arusaamisel ja nende kohtlemisel peale hindamist ning teraapilist ravi.Mina isisklikult tunnen neid tagajärgi väga valulikena.Siin esitatud vaimuteaduslikud aspektid vÃĩivad aidata isegi inimteadvuse varjatud dimensioone ja kehaliste arenguprotsesside seotust vaatlusega määratleda ja aru saada, mida lapsed ise räägivad.

Kui me vaatame väliseid fenomene, siis need tunduvad olevat vastuolulised.Ühtpidi vÃĩib psÃŧhhotestiga tihti kidlaks teha ebaharilikult kÃĩrge intelligentsuse taseme ja teistpidi mÃĩÃĩta peaaju tasandil osalist väärtalitlust.

Kuidas seda vastuolu seletada?Kas see on mittevaadeldavate välismÃĩjude rohkus?Kas need vÃĩivad olla eeskätt mittemeeleliselt mÃĩistetava, aga Ãŧha tugevamalt mÃĩjuva autonoomse vaimse-hingelise toimed, mis tänapäeval paljude laste aju ebaharilikul moel teisiti Ãŧles ehitab?

Kui vestlustes jälgida nende laste teed sÃŧndimiseni vÃĩi isegi eostamiseni välja, jutustavad mÃĩned naised ebatavalistest kogemustest vÃĩi läbielamistest juba eostamise juures:”Ma teadsin kohe, et nÃŧÃŧd tuleb minu juurde midagi erilist.”

Argentiina poisi Flavio ema kirjeldab seda kogemust nii:”See oli justkui valguse plahvatus, mis mind Ãŧle ujutas.”Mitte ainult sellised elamused eostumise juures vÃĩi ebatavalised asjaolud raseduse ajal ei sisalda viiteid lapse erilisele karakterile:sageli avavad sellised lapsed vahetult peale sÃŧndi oma silmad ja pÃŧÃŧavad Ãŧmbrust sihipäraselt vaadata. Reeglina toimub see muidu alles mÃĩned nädalad peale sÃŧndi.Kui ema sellise lapse esimest korda vastu vÃĩtab, vÃĩib tal tekkida kÃŧsimus:Kas ma olen sellele lapsele Ãŧldse vÃĩrdne partner?

Üks ema rääkis mulle, et kui ta oma lapse esimest korda sÃŧlle vÃĩttis ja laps teda vaatas selge, kindla ja iseteadva pilguga, siis tekkis tal tunne, et ta peaks oma lapsele tegelikult “Teie” Ãŧtlema!Taoliste kogemuste läbi vÃĩiks vähemalt see tunne tekkida, et lapse fÃŧÃŧsiliste ilmingute läbi tahab vaimne dimensioon end märgatavaks teha.

Viimasel aastakÃŧmnel oma avalikus Ãĩpetajategevuses, vahendades pÃĩhiteadmi inimese vaimsest olemusest,nagu see on näidatud ka antroposoofilises uurimuses, pÃļÃļrasin ma erilist tähelepanu sellele, et vaatluse all oleks ikka inimese teadvuse reaalne areng.Seejuures sain ma aja jooksul jälgida järsult suurenevat inimeste hulka, kelle juures avaldusid täiesti individuaalses arenguprotsessis vaimsed hingelised vÃĩimed ja kogemused, mis Ãŧletasid nÃļ”normaalse” piirid.

Tänu avalikele loengutele ja seminaritÃļÃļle tekkis Ãŧhe spetsiaalse väikese uurimisgrupiga mitmekÃŧlgne rÃŧhmatÃļÃļ, et neid kogemusi vaimuteaduslikult sÃŧvendada.

Sellest tÃļÃļst tulenevalt peatus mu pilk Ãŧha sagedamini lastel, kellest siin raamatus juttu on.Paljudes vestlustes kogesin ma uue lastegeneratsiooni mitmekÃŧlgust.Aga sageli kohtan ka nÃĩutuid, kohati lootuse kaotanud emasid ja kasvatajaid, kes nägid end eelkÃĩige silmitsi seisvat harjumatu väljakutsega.Kui vanemad kirjeldavad selliste laste erilisi omadusi, saavad nad sageli hoopis etteheite osaliseks, justkui nad oleksid selle tÃĩttu uhked.Siis vastavad nad Ãŧpris nÃļrdinult:Ei, vastupidi, meile on ju sellise lapsega hoop antud!”

Reeglina kasutatakse nende “uute laste” kohta, kes on sÃŧndinud oma eriliste, normaalseid ettekujutusi purustavate omadustega alates 80-ndatest aastatest, vaid Ãŧksikud Ãŧmmargusi mÃĩisteid nagu:”Ãŧliandekas”;”silmatorkava käitumisega” vÃĩi isegi “käitumishäiretga”.

MÃĩisted “tähelepanu-defitsiidi-sÃŧndroom”(ADS) vÃĩi”tähelepanu-defitsiidi-hÃŧperaktiivsuse-sÃŧndroom”(ADHS) soodustavad vähemalt kiiret sÃŧmptoomidele orienteeritud teraapilist, täpsemalt Ãļeldes medikamentoosset ravi(kohtlemist).Aga kas sellega käsitletakse tegelikke pÃĩhjuseid ja nende laste teisiti kujundatud vaimseid olemusi?Kas pigem pole need vÃĩÃĩrastavad käitumisviisid ja edasijÃĩudnud arengustaadiumis tÃĩepoolest kindlakstehtavad neuronaalsed defitsiidid Ãŧhe ebapiisava ja ÃŧhekÃŧlgse mÃĩistmise tagajärg,mis luuakse vaid puhtalt bioloogilisest inimpildist ja on seeläbi juhtinud täiskasvanud laste valele kohtlemisele?

KÃĩigi siinnimetatud kogemuste, probleemide ja kÃŧsimustega seisin ma silmitsi ning tahan sellest lähtudes arusaadavamaks teha, mis nendes lastes elab, mida nad ise räägivad ja mida nende väline käitumine vÃĩib ehk mÃĩista anda.Siinjuures tahan ma selles väljaandes kasutada ka teiste autorite ulatuslikke kogemusmaterjale tÃļÃļst selliste lastega, mis on juba kokku kogutud ja avalikustatud.See sisaldab palju abistavaid tÃĩdemusi, et mÃĩista ja osata selliste lastega Ãŧmber käia.

2.Sissejuhatus

MINA

Mis on see laste jaoks?Nad Ãŧtlevad “mina” juba pooleteiseaastaselt, oskavad 2-aastaselt rääkida, 3-aastaselt istuvad nad arvuti taha, neljaselt loovad oma kodulehekÃŧlje, segavad vahele täiskavanute vestlustele ja Ãŧtlevad mida nood tegema peavad.Neil on jahmatamapanevalt kÃĩrge eneseteadvus ja näiteks teiste kohta nad Ãŧtlevad:”Nad ei tea, kes ma olen!”

Sageli meenutavad nad spontaanselt oma varasemat elu vÃĩi kÃĩnelevad oma ingliga.Paljudel ilmneb mingi ekstreemne anne: intellektuaalne, tehniline, kunstiline, vahetevahel ka sotsiaalne.Uurimisel näitavad nad kesmisest kÃĩrgemat intelligentsuskvooti, nii Ãŧle 130.

Üldjuhul ei oma nad ainult kÃĩrget elluviimistahet, vaid ka imestamisväärset tundlikkust oma Ãŧmbruses toimivate hingeliste protsesside suhtes, eelkÃĩige täiskasvanute osas:nende vanemate, kasvatajate ja Ãĩpetajate osas.Igat mitte tÃĩele vastavust ja mitte identiteeti pannakse tähele ja see viib vältimatult vastava reaktsioonini trotsivast sulgumisest kuni hävitava raevuni.

Nad tahavad oma kÃĩrge eneseväärtushinnaguga, et neid vÃĩetaks ja koheldaks kui täisväärtuslikke isiksusi.

Nende laste juures leidub väga erinevate omaduste puhul tähelepanuväärseid vastuolulisusi.Nii avaldub Ãŧhes sÃŧgav kaastunne kÃĩigi elavate olendite vastu ja tugev reaktsioon julmuse ja ebaÃĩigluse vastu.Teiste puhul paistab välja nende hämmastav tarkus vÃĩi harvaesinev arukus ning mÃĩnikord sÃŧdametus.

Aga ometi peavad kÃĩik need lapsed esmalt tÃĩeliselt sotsiaalseteks olenditeks arenema!Siin ongi see tegelik probleem!Sest selleks vajavad nad fantaasiarikast, palju kannatlikkust nÃĩudvat ja peenetundelist abi täiskasvanutelt.Ning nad pressivad selleks vajaliku (täisisiksus)jÃĩu oma kaasinimestelt lihtsalt välja, nÃĩuavad mÃĩistmist, palju armastust ja eelkÃĩige järjekindlat tegutsemist, et oma eneste vÃĩimalusi ja piire käsitlema Ãĩppida.

Sealjuures on hÃŧperaktiivsus vÃĩi nende tähelepanelikkuse kiire vaheldumine vaid Ãŧks nende paljudest ekstreemsetest käitumisviisidest, mis rikub nende sotsiaalset usalduslikku kooselu mitte ainult täiskasvanutega vaid ka eakaaslastega.

Ühine paistab paljude juures olevat siiski see varajane ja tugev eneseväärikustunne.

Ameerika pedagoog Robert Ocker palus Ãŧhte gruppi koolilapsi kirjeldada oma elust Ãŧht tähtasat sÃŧndmust.Sellest vesteldes tÃĩusis Ãŧks 8-klassi Ãĩpilane enesekindlalt pÃŧsti ja kÃŧsis grupilt:Kas te teate, mis oli viimase 100 a. kÃĩige tähtsam sÃŧndmus?”Kui teised eitavalt vastasid, Ãŧtles tema puhtsÃŧdamlikult:”Minu sÃŧndimine!”

Kes siis on need lapsed oma ebaharilike, kohati spirituaalsete annetega?Ameerika psÃŧhholoog Nancy Ann Tappe omab vÃĩimet näha inimeste omadusi ja eluilminguid värvilise kiirgusena.Kui 80ndate algul tuli tema praksisesse Ãŧha rohkem nÃĩutuid vanemaid oma raskete laste ebaharilike omaduste pärast, märkas ta teiste värvinÃŧansside kÃĩrval suurenevas hulgas domineerimas indigo-sinist värvi.Sealt tuligi see nimi teatud lastele, kes ilmselgelt toovad meie tehniliselt arenenud tsivilisatsiooni uusi impulsse, uusi omadusi ja käitumisviise:indigo-lapsed.

Sellest ajast alates on esile tulnud hulga pedagoogide, psÃŧhholoogide ja arstide palve mÃĩista nende laste fenomeni ka spirituaalsest aspektist..Nende pilk pole mitte ainult sellele Ãŧlesandele suunatud, kuidas neid lapsi kohelda ja aidata, vaid kÃŧsimus on ka selles, millisest kosmislisest dimensioonist nad tulevad ja milliseid kogemusi toovad need hinged varasemast elust maale kaasa.

Siinjuures on pÃĩnev see, et pika aja jooksul on kogutud kokku paljude erinevate laste, ka mitte nii ekstreemsete laste kogemused.Paljud neist on juba ise sellises vanuses, et vÃĩivad oma elukogemustest ise rääkida.

Selgituste otsingul nende laste erilisuse kohta, lähtudes transpersonaalsest psÃŧhholoogiast, mis arvestab reinkarnatsiooni mÃĩistmist nagu näiteks kÃŧsimus, kas siin on tegemist “noore vÃĩi vana hingega”, vÃĩi millisest planetaarsest sfäärist nad impulsse kaasa toovad, seisame silmitsi paljude edasiste olemasolu probleemide ja kÃŧsimustega.

Kuidas tulevad nad toime domineerivas materjalistlikus massikultuuris?Nad satuvad kokku kasvatussÃŧsteemi ja tsivilisatsiooniga, kus nad kogevad vanu hierarhilisi struktuure kui tugevaid takistusi nende individaalsele arengule ja on samaaegselt täidetud liiga varase inspiratsiooniga, mis esitab tuleviku kultuuri”pakendit”.

Millist rolli mängivad need lapsed selles kaasaegses inimkonna teadvust mÃĩjutavas ja sotsiaalse muutumise draamas ja kuidas sÃĩltub see meist, täiskasvanuist, et kÃĩik need lapsed sellel uuel aastatuhandel oma kaasatoodud Ãŧlesannet mÃĩista ja haarata suudaksid?

KÃĩik need lapsed leiavad nÃŧÃŧd uuel aastatuhandel eest maailmaajaloolise murrangusituatsiooni, kus nad oma kohati spirituaalsete ja individuaalsete kalduvustega kohanema peavad.Sellele tsivilisatsioonile on samuti iseloomulik kÃĩrge mina-asetus, aga hoopis teisiti kujundatud, väga välisel moel.

3.Kuidas osad lapsed maailma kogevad

Vanemad ei pea midagi tegema, nad peavad vaid lubama, et lapsed neid muudaks.

ELFI

Järgnevalt tahaksin ma vaadata mÃĩningaid lapsi, kelle puhul on märgata erilisi elamus-ja käitumisviise ning kes on individuaalselt erinevad, kuid nad kÃĩik on iseloomulikud Ãŧhele kindlale laste tÃŧÃŧbile.

Vesteldes Ãŧhe 8-aastase tÃŧdruku emaga, kirjeldab ta oma tÃŧtart kui väga meeldivat tÃŧdrukut, kes samaaegselt on varaseimast lapseeast peale erakordselt eneseteadlik.”Temaga suhtlemine pole mitte alati lihtne.Ta esitab palju kÃŧsimusi, millele ma vastata ei oska.Ja kui ta midagi tegema peab, pean ma alati seletama miks ja kÃĩik temaga läbi rääkima, sest tema tahab kÃĩiges kaasa otsustada.Ta on kunstiliselt väga andekas, maalib palju ja tal on suur armastus loomade ja taimede vastu.Aga koolis läheb Ãŧha raskemaks, sest tal on probleeme mÃĩningate Ãĩpetajatega.Need ei kÃĩnele sageli tÃĩtt.Ja see tekitab tÃŧdrukus nÃļrdimust.Ka samaealiste laste hulgas on tal raske ennast arusaadavaks teha, kuna ta ei saa teistega rääkida sellest, mida ta ise kogeb, nimelt tajub ta taimedes ja puudes elavat sÃŧdant.Ta elab ja kannatab koos kÃĩige väiksemate loomade, liblikate ja mesilastega.Ta päästab neid ja kirjutab sellest lugusid.”

Kui ma Elfit tundma Ãĩppisin kui Ãŧht väga Ãĩrna, blondi ja heledasilmset tÃŧdrukut, kogesin ma teda tema välises ilmingus pigem pehme ja tagasihoidlikuna, aga ometi kindlameelsena ja tähelepanelikkusega, mis haaras kogu ruumi.Minuga vesteldes rääkis ta mulle oma inglist, kes teda kogu aeg saadab:”MÃĩnikord ma näen teda, aga ma tunnen, et ta on alati minu juures.”-“Kas sa oled teda juba maalinud?”-“Ja, see pole Ãŧldse raske.Ta Ãŧtles mulle palju, juba tol ajal, kui ma veel päris väike olin.Ma näen teda aga ainult siis, kui ingel seda tahab.Vahetevahel näen ma ka teiste laste ingleid.”-“Kust sa tead , et see sinu ingel on?”-“Jah, Ãŧkskord tahtsin ma teada, kas ta on see ja mÃĩtlesin:see ei saa minu ingel olla.Siis oli ta läinud.Sest kui temasse ei usuta, siis ta läheb minema!Teda pole rohkem näha, aga ma tean sellegipoolest, et ta on siin.Ükskord palusin ma tal Ãŧhe “musta hinge”, kes mind ahistas valgusesse juhatada.Ta tegi seda, aga siis oli ta jälle kadunud.Aga siis valvas minu Ãŧle Ãŧks teine ingel, kuni minu oma jälle tagasi tuli.”

TÃĩearmastusmeel ja identsuse ootus.

Kuigi Elfi polnud ristitud, kÃŧlastas ta vabatahtlikult religioonitunde.”KÃĩige Ãŧle, mida kogetakse, tuleb teiste inimestega rääkida, muidu unustatakse see ära!”

Selle vahetu ja tÃĩeliselt elava läbikäimise tÃĩttu Ãŧhe nähtamatu maailma olendiga saab ka arusaadavaks Elfi huvi religioonitunni vastu.Aga just seal tekkisid Ãĩpetajaga erilised raskused.Elfi on pettunud, et Jumalast ei räägita reaalselt, sest tema Ãŧtleb”Jumal on tegelikkuses väga suur, kui teda aga ette kujutada vÃĩi maalida tuleb, muutub ta päris väikeseks.ӆhel päeval tuleb ta koolist koju Ãĩpetaja peale äärmiselt nÃļrdinuna, sest ta pidi Ãĩppima:”Sa pead isa ja ema austama”.-“See on täiesti ebaÃĩiglane” Ãŧtleb ta, “vanemad peavad ka lapsi austama.” Minu kÃŧsimusele:”Miks?” vastab ta:”No, lapsed on palju värskemalt taevast tulnud ja nad teavad palju rohkem, mis parasjagu maa peal toimuma peab.Seepärast peavad vanemad lapsi austama, kuna lapsed Ãŧtlevad neile, mis on tegelikult Ãĩige.Ja vanemad peavad lapsi kuulama, sest nad on palju värskemalt taevast tulnud.”

Ühel päeval kutsus Elfi ema oma voodi juurde ja Ãŧtles järsku, et tema teadvat nÃŧÃŧd, mis on hing:nimelt see”mis pole emalt ja isalt päritud”.

KÃŧsimus:”Miks sa käid religioonitunnis?”-“Kuna ma tahan veel rohkem inimestelt kuulda, mida nad Jumalast teavad.””Kuidas saab Jumalaga rääkida?”-“MÃĩtete kaudu, meil on lihtsalt mÃĩtted ja inglid räägivad siis Jumalaga.”-“Miks on religiooniÃĩpetajaga nii raske?”-“See on tegelikult väga halb, kui Ãĩpetaja Ãŧtleb midagi, mis Ãŧldse paika ei pea.”-”Mis see siis tähendab, et midagi paika ei pea?”-“No ,ta on selle ainult pähe Ãĩppinud.Mina lootsin, et ta räägib Jumalast, aga mitte sellest, mida ta on Ãĩppinud.See pole ju siis tÃĩde, kui ta Ãŧtleb midagi, mida ta pole kogenud, vaid kui ta seda nii ainult mÃĩtleb.Need on mÃĩnikord väga halvad asjad – ja samuti, kui teised Ãĩpetajad midagi Ãŧtlevad, mis paika ei pea, siis tulevad Ãŧhele pisarad silma.”

Sellest Ãŧtlusest tuleb välja, millest tekib ebatÃĩe kogemus:Mitte läbi teadvustatud vale, vaid läbi tundliku tajumise mittevastavuse vahel sellest, mida inimene Ãŧtleb, sellega, mida ta mÃĩtleb ja tunneb.See näitab kÃĩrget tajumisvÃĩimet täiskasvanud inimese identsuse vÃĩi mitteidentsuse suhtes.Siin leiab aset vahetu koosvaatamine selles, mida ta välja paista laseb, sellega, mis temas elab.See on Ãŧks iseloomulik omadus nendele lastele, kelledel on vastav toime nende oma arengule ja nende suhetele täiskasvanutega.Vastavatest tagajärgedest, mis laste sellistest kogemustest vÃĩivad tekitada kestvaid ärritusi kuni ajustruktuurideni välja, räägime veel hiljem.

“Ma tiirlesin su Ãŧmber päris kaua”

Üks teine kogemustasand avaldus järgnevas:ema oli 14 a. eest olnud juba kord abielus ja Elfi Ãŧtles talle :”Ma tahtsin endale maa peal tegelikult Ãŧhte teist isa.”Ema lisab siia:”Jah, see peab paika.Ma olin tookord juba Ãŧhe korra rase, aga see ei klappinud.” Siin naerab Elfi sÃŧdamlikult ja Ãŧtleb:”See olin mina!”Ema :Ta ootas nii kaua kuni tuli uus vÃĩimalus.”-Elfi:”Ma tiirlesin su Ãŧmber päris kaua.”Ema:Viljastumine toimus teglikult Ãŧpris vÃĩimatul ajahetkel.Aga ma teadsin täitsa täpselt, mis siis juhtus.”(Elav Ãŧksmeel mÃĩlema vahel)Elfi:”No, lapsed tahavad ju teisi inimesi muuta ning Ãŧksteisega siduda.”Ema:”Elfi muutis mind ennast väga tugevalt.Ma olin varem peakeskne ja insenerina väga intellektuaalne inimene meeste erialal.Aga alates sellest ajast, kui see laps minu sees kÃŧpses, on see mind muutnud.Ma olen omapärasel viisil tema tÃĩttu väga tundvaks inimeseks saanud.Elfi juhtis mind.Tema läbi olen ma end alles tegelikult leidnud.!Elfi:”Vanemad ei pea mitte midagi tegema.Nad peavad vaid lubama, et lapsed neid muudaks.”Ema.”Ja ta juhtis mind tÃĩepoolest.Ma ei suuda seda Ãŧldse taibata, mis minust sai."

Mul oli näiteks täiesti vÃĩimatu seda last endale alluma panna.Mitte et mina kui ema seda Ãŧritanud poleks.Aga tema tugeva tahte vastu ei saanud ka teised.-hiljem selgus mulle minu kindlatest tunnetest, et mitte mina ei pea seda last kasvatama, vaid et mina tohin sellelt lapselt Ãĩppida ja pean seetÃĩttu hoopis teistsugune olema.Ma tegin paljutki täiesti intuitiivselt ning me suhtleme teineteisega samuti hoopis teisiti kui teised inimesed, täiesti isiklikult nagu kaks vÃĩrdväärset partnerit, kes teineteist mÃĩistavad.Ma olen ikka ja jälle kÃŧsinud elumeele kohta.See oli aga vaid mÃĩte.Et see mul nÃŧÃŧd läbi keha käib, jalgadeni välja, on tekkinud tänu Elfile.See on hoopis teisiti tuntav kogemuskvaliteet.”

Tänu ema spirituaalsele arusaamisele ja otsusele saata Elfi waldorfkooli, sai tÃŧdruk oma pildipärast kogemisviisi harmoonilislt edasi arendada, nii et ta on täna oma väljakujunenud meelega kunstilistele ja sotsiaalsetele protsessidele Ãŧks osa oma klassikollektiivist.Ka oma “esimese isaga “ on ta loonud head suhted.

Selle tÃŧdruku juures vÃĩib märgata kogemustasandit, mis mitte ainult sisuliselt ei ulatu palju kaugemale kui tavateadvusele omane on, vaid mis ikka ja jälla laseb välja särada tagasipeegelduvat selget teadmist vastavatest vaimsetest seaduspärasustest.Juba sellest vÃĩib mÃĩistetavaks saada, millisel aluspÃĩhjal kujuneb välja see nii varane mina-teadvus, millega need lapsed siis täiskasvanutele vastu astuvad ja seega tahavad, et neid kui vÃĩrdväärseid partnereid tÃĩsiselt vÃĩetakse.Kui see teadvustamata ootus ei täitu, tekivad ärritused, mis vÃĩivad saada algeteks arenguhäiretes.

Paljude seda tÃŧÃŧpi laste seas vÃĩib avastada mälestusi ammu enne sÃŧndimist läbi elatud sÃŧndmustest,nagu hinge teadlik lähenemine oma vanematele ja teadmine ema jaoks kaasa toodud muutumisimpulssidest,nagu siin kirjeldatud.

Kaugele eelsÃŧnniaega tagasiulatuv mäletamisvÃĩime viib tÃĩenäoliselt selleni, et sellised lapsed tunnevad end palutud olevat justkui Ãŧhe suure”teadva ajavoolu” poolt ja ammutavad sellest oma sageli muljetavaldava enesekindluse, mille ees kasvataja seisab nagu mÃĩistatuse juures, kui ta arvestab ainult lapse välise vanusega-Tihti pole need mälestused aga selgete piltidena, vaid pigem kui tundemälestused tagaplaanil.Sest koos juurdetuleva vanusega muutuvad pildikogemused progresseeruvas arenguprotsessis reeglina niikuinii tunneteks ja vÃĩimeteks ning taanduvad oma pildipärasuses.

Täiskasvanud inimestena saame me meditatsiooni abil jälle teadlikult sellisesse laiaulatuslikku vaimsesse voolu siirduda, seeläbi suuremat enesekindlust saavutada ja mÃĩnikord ka uinivaid minevikupilte jälle “Ãŧles äratada”.Need lapsed toovad sellise vÃĩime juba kaasa, täpsemalt Ãļeldes hoiavad seda endas kauem, vähemalt esimese eluaastani.See on Ãŧks uutest omadustest nende puhul.

Sellega on toodud Ãŧks näide, kus tulevad esile Ãŧksikud elemendid, mida leiame ka paljude teiste laste juures, mÃĩnikord vägagi nÃĩrgalt ning mis teevad meile vÃĩimalikuks selle vastava käitumisviisi mÃĩistmise.

Flavio

Teise näitena tahan ma Ãŧhtteist välja tuua argentiina poisi Flavio loost.Flavio, Ãĩrn,tumedapäine poiss, erakordselt ärksa ja uuriva pilguga, kuulub nende laste hulka, keda alates 80.-datest aastatest Ãŧha suuremal hulgal sÃŧnnib.Tema vanemad on alates poisis teisest eluaastast kÃĩik kokku kogunud, mida ta on Ãļelnud vÃĩi maalinud.Suures osas on tema lugu teada raamatust, mille ta ise 8 aastaga koostas.

Kogemus sÃŧnnist kui surmast.

Kui Flavio oli 6-aastane, jutustas ta vestluses oma vanematega järgmist:”Ma mäletan ennast paremini sÃŧnnieelsest ajast kui esimesest kolmest aastast oma elus.Oma sÃŧnnieelsest elust oman ma Ãŧlevaadet igast vaatenurgast.Minu nägemisulatusel polnu mingeid piire. Sest ma ei vaadanud fÃŧÃŧsiliste silmadega.Sellel planeedil, mis nii tihke on, olen ma esimest korda.Ma olin juba teistel planeetidel ette valmistatud, kus ma sain kehalisust harjutada.Aga siin maa peal on see kÃĩik hoopis teisiti, väga omalaadne.Mul on fÃŧÃŧsiline keha ja ma elan ajas ning ruumis.See siin on vastuolude maailm.Ma mäletan ennast sadade säravate kerade hulgas enne kui ma maale sÃŧndisin.Sest kÃĩik elav on Ãŧks särav kera.Ja mÃĩned nendest said mulle abiks olla, et ma sellel raskel planeedil hakkama saaksin.Kaks nendest keradest särasid väga heledalt ja nÃŧÃŧd ma tean, et need värvid olid roheline ja violetne.Nad tÃĩmbavad mind ligi, kuna nad on seotud armastuse läbi.Nendest saavad minu vanemad.Ma tean, et ma pean minema ja tunnen nende vastu Ãŧha rohkem ja rohkem vastupandamatut sÃŧmpaatiat.Ja siis tuleb Ãŧks särav tunnel, mille Ãŧmber on pimedus.Kui ma sinna sisenen, tunnen ma end väga rÃĩhutuna ja luku taha panduna.”

Siis valib ta oma kogemuse kirjeldamiseks Ãŧhe vÃĩrdluse,mis normaalsele mÃĩtlemisele peaks tunduma kui paradoksaalsus:”Minu sÃŧnd siia maailma vÃĩrdub inimeste surmaga.Siirdutakse raskele ja tundmatule tasandile.Minu fÃŧÃŧsiline kujunemisprotsess algab sellega,kuidas mul Maa peal läheb.KÃĩik leidsid selle olevat äärmiselt omapärase.Aga ma teadsin, et ma pean siia Maa peale jääma.Aga see oli mulle tÃĩesti raske, ma tundsin end väga Ãŧksildasena.Minu vend sai samuti vanemaks ja muutus Ãŧha kinnisemaks.”

Unustamise ingel

Kui Flavio oli 5-aastane, jutustas isa talle Ãŧhe vana legendi, kus räägitakse, et enne kehastumist on kÃĩik lapsed jumalike tÃĩdedega Ãŧhenduses, aga sÃŧnnihetkel tuleb Ãŧks ingel, kes suudleb lapsi huultele ja pitseerib nad seeläbi.Tema nimi on “unustamise ingel”.SeetÃĩttu peavad inimesed kÃĩike uuesti Ãĩppima ja nad ei mäleta midagi.Flavio:”Jah, see on nii.Aga mina olin valvel ja kui ingel tuli, tÃĩmbasin ma pea kÃĩrvale ning ta puudutas mind vaid Ãĩige natuke.Seepärast ma mäletan.See on kurb, kui kÃĩik ära unustatakse.-Praegu sÃŧnnib Ãŧha rohkem lapsi, kes mälestuse Jumalast kaasa toovad.Aga kÃĩige raskem pole mitte mäletada, vaid seda sÃĩnadesse riietada.

Sellega Ãŧtleb Flavio välja mÃĩned tähendust omavad tarkused, mis aitavad mÃĩista kÃĩikide laste arenguprobleeme.See on ometigi vÃĩimalik mäletada end sÃŧnnieelses maailmas ja seda sÃĩnades välja Ãļelda, nii nagu ka seda kÃĩike unustada.Nii avaldab Flavio midagi, mis Ãĩigupoolest on kÃĩikidele lastele vaimselt ja hingeliselt eriti raske:need jÃĩud ja tarkused, mis nad sÃŧnnieelsest maailmast kaasa toovad mÃĩtetesse ja sÃĩnadesse vormida.Millisel määral see neil Ãĩnnestub, sÃĩltub eelkÃĩige neid Ãŧmbritsevate inimeste arusaamisest.

8-aastaselt vaatab Flavio veel kord kÃĩigele tagasi, mida ta vaimses maailmas enne sÃŧndi läbi elas ja vaatab ka lapsi, kes temaga koos sÃŧndisid.Ta lisab siia järgmise kirjelduse:”Praegu sÃŧnnivad uued lapsed.Nad on teised inimesed, isegi kui nad on väliselt sarnased.Mina olen vaid Ãŧks nende hulgast, Ãŧks esimesi.Inimkond muutub.Ühendus vaimsega on palju avatum.Tänapäeval suudavad kÃĩik lapsed oma algega kontakti jääda st. oma tegeliku “minaga”.Väikesed lapsed nutavad, sest neil on väga raske sellel planeedil olla.Beebi Ãŧritab end telepaatiliselt arusaadavaks teha, aga Ãŧldjuhul see ei Ãĩnnestu, sest siin on kÃĩik nii tihe.Laps näeb kÃĩike: head ja halba, valet ja ehtsat.Teistel planeetidel nähakse seda, mida näha tahetakse.Kui ma Ãŧtlen”nägema”, siis ma mÃĩtlen seda Ãŧlekantud tähenduses, sest seal puuduvad fÃŧÃŧsilised silmad:oma tähelepanu pÃļÃļratakse lihtsalt sinna, millest ollakse huvitatud ja kui tahetakse, siis juhitakse see jälle mujale.”

Nagu Elfigi puhul, on siin mälestus midagi kÃĩikehaaravat, mitte mingi ajas ja ruumis liikuv tervikteadvus, mis alles kehalise arenguga saab muudetud punktuaalseks tajumiseks.See pÃĩhjustab ka ängistuse kogemuse, fÃŧÃŧsilisse kehasse aheldatud olemise.

ToortÃĩlge Siegfrid Woitinase raamatust Wer sind die Indigokinder?
_________________
Always Outnumbered, Never Outgunned

[indigokleerik]

Kuidas mÃĩista oma lapsi ehk indigolaste tulek Ãŧhiskonda

Kerttu Soans

Millest see tuleb, et emad-isad ei oska oma isepäiste, arukate lastega enam hakkama saada? Kas tegu on vanemate saamatusega vÃĩi erineb uus pÃĩlvkond lapsi eelmistest?

Mind on alati vÃĩlunud, kuidas lapsed peavad täiesti iseenesestmÃĩistetavaks asju, mis täiskasvanute jaoks on vaid fantaasia viljad vÃĩi sÃŧmbolid. Lapse jaoks pole kÃŧsimus mÃĩista kaitseingli olemasolu, uskuda päkapikku vÃĩi kÃŧsida kokkusaamist Harry Potteriga. Nad on päriselt olemas – nii nagu näiteks tädi Milvi Viljandist, kellest räägitakse, aga keda laps pole oma silmaga näinud.

Oma lastega ja Ãŧldse lastega suheldes olen tundnud nende erilist selgust maailma-asjade käsitlemisel, sulgkerget minekut uue sisse, justkui hetkeks ise selleks saades. Vaatamata sellele, et nad on väikesed, ei käi ehk veel kooliski, on neil igas kÃŧsimuses oma arvamus ning tihtipeale on sellel veendumuse jÃĩud. Imelised olendid!

Väike, aga tark ema
Agaâ€Ļ miks on siis nii, et paljudel vanematel on oma lastega, nende imeliste olenditega, raske suhelda? Ka minul, kahe tÃŧtre emal (Ãŧks saab viie- ja teine kolmeaastaseks) ei laabu kÃĩik veatult.

Pigem vastupidi: ei lähe mÃļÃļda päevagi, mille lÃĩppedes mul ei tuleks nentida, et jälle on tÃĩstetud häält, ähvardatud ja vastastikku ehk nutetudki. Pahandatud ja, tÃĩsi kÃŧll, ka lepitud, kuid siiski – kui palju energiat kulutatakse pisiasjade peale ning igaÃŧhe rahulolu saavutamiseks argipäeva tÃŧhjas-tähjas. Tunnen, et midagi tuleb teha teisiti, aga ei tea, kuidas. Vähkren siia-sinna, katsetan erinevaid meetodeid, loen ja uurin.

LÃĩpuks ulatab mulle vÃĩtme, mis mind segadusest välja aitab, viieseks saav tÃŧtar: “Ole sina laps. Ma näitan sulle, kuidas ema olla!”

Saan teada, et pole mÃĩtet suruda oma tÃŧtrele selga kleiti, mis talle ei meeldi. “Milleks?” kÃŧsib ta. TÃĩepoolest, milleks! Ta on ju rahul ja rÃĩÃĩmus, kui vÃĩib ise endale kapist riided valida. Mis vÃĩiks mul selle vastu olla, ainult natuke rohkem aega läheb, ei muud.

Kuulen, et mul pole mÃĩtet teha head nägu, kui endal on tuju paha – see paistab nagunii välja. Jah, Ãĩige seegi. Veel visatakse mulle nina peale, et ei tasu päevade kaupa lasta endale tähti ette lugeda, kui vÃĩiks juba seletada, mis nendega teha saab.

Vanemad on segaduses

Mida see tähendab? Kuidas vÃĩib olla, et minu laps teab paremini, kuidas mina temaga olema pean? Mis ma teen: kas arvestan tema soovitusi vÃĩi käratan, et laps jäägu “oma liistude” juurde?

Ma ei taha oma last murda, aga ma ei taha ka seda, et ta mulle pähe istuks. Kui palju vÃĩib lapse tahtele järele anda ning millal tuleb ennast maksma panna? Kas minu ema vÃĩi vanaema oskab mulle nÃĩu anda? Nemad Ãŧtlevad, et nende lapsed (mina sealhulgas) olid teistsugused, kuulasid sÃĩna ja tegid, mis kästi. Õppisid kÃĩik, mis Ãŧles antud, ja kui ei Ãĩppinud, jäid istuma ning said ehk kodus veel vitsa ka.

Millega seletada seda, et praegune koolisÃŧsteem on Ãŧha suuremale hulgale lastest vastuvÃĩetamatu? Miks ei taha nii paljud lapsed Ãĩppida? Miks pÃļÃļrduvad vanemad Ãŧha sagedamini psÃŧhholoogi poole palvega, et too Ãĩpetaks lapsega paremini läbi saama? Miks on see nii Eestis kui ka mujal maailmas?

Näiteks Rootsis tehtud uurimuste pÃĩhjal vajaks iga neljas laps alg- ja pÃĩhikoolis individuaalÃĩpet.

Kas teisi teid siis pole? Kas poleks vÃĩimalik täiskasvanutel muuta oma mÃĩtlemist, käitumist, ettekujutust hästi toimivast inimkooslusest? Aga kÃĩigepealt: kes on need lapsed, kes meile praegu sÃŧnnivad? Kust nad tulevad ja kuhu on neil plaan jÃĩuda?

Mitte probleemne, vaid uue ajastu laps

Tähe- ehk indigolaste teooria pooldajate arvates on tegu uue ajastu inimestega nii kehalises kui vaimses plaanis.

Nimi “indigolaps” pärineb selgeltnägijast terapeudi Nancy Ann Tappe 1982. aastal ilmunud raamatust “Elu mÃĩistmine värvide kaudu” (Understanding Your Life Through Colour). Seal rÃŧhmitas ta inimeste käitumisviise värvide järgi (Ãŧks neist indigo), rajades sÃŧsteemi nende sÃŧgavamaks mÃĩistmiseks.

Indigovärvilisi aurasid hakkas ta lastel nägema 1980. aastate alul. Ta nimetab indigot eluvärviks, mis väljendab ka nende laste Ãŧlesannet Maal. Tema arusaama kohaselt on tervelt 90% alla kÃŧmneaastastest lastest indigod, kelle energeetilises kehas on täheldatav tumesinine ehk indigovärv.

Indigolapsed pole teistest paremad ega halvemad. Nad ei ole raskesti kasvatatavad, hÃŧperaktiivsed, erivajadustega lapsed (kuigi neid praegu veel tihti nii liigitatakse). Nad vajavad vaid uutmoodi lähenemist. Nendega suhtlemist ei peaks vÃĩtma kui probleemi lahendamist, vaid kui uue Ãŧhise tee leidmist.

Ameerikas ja Euroopas, sealhulgas PÃĩhjamaades – eriti Rootsis ja Norras – on lastearstid ja psÃŧhholoogid indigolapsi lähemalt uurinud. Neile pÃŧÃŧtakse leida sobivat haridussÃŧsteemi, mis ei hävitaks nende maailmavaadet ning kaasasÃŧndinud eeldusi ja vajadusi. Kui indigolastele ei vÃĩimaldata elu, mida nad Ãĩigeks peavad, vÃĩivad neist kujuneda purustajad, hävitajad. Nad vÃĩivad kodust ära joosta, neist vÃĩivad saada tänavalapsed, narkomaanid. VÃĩi kui vanematel Ãĩnnestub nende tahe murda, siis ei suuda nad leida oma elule mÃĩtetâ€Ļ

TÃļÃļgrupid ka Eestis

TÃļÃļ uue ajastu lastega on paar aastat toimunud juba ka Eestis. Indigo- ehk tähelaste tÃļÃļgrupid, kuhu kuuluvad lapsevanemad, kasvatajad, Ãĩpetajad ja psÃŧhholoogid, alustasid sÃŧstemaatilist tÃļÃļd aasta tagasi. Nende keskused asuvad Tartus ja Tallinnas.

Armen TÃĩugu, indigolaste tÃļÃļrÃŧhma Ãŧks algatajaid: “Indigolaste jaoks oleks ideaalne suhtlemine see, kui igaÃŧhel oleks oma vaba ruum, kuid kus koostehtu tulemus oleks siiski harmooniline. VÃĩrdlemisi vähe on selliseid keskkondi ja perekondi, kus inimesed on samal ajal vabad ning suudavad harmooniliselt koos tÃļÃļtada. Ühiskond pole valmis selliseid lapsi vastu vÃĩtma. Nendest vÃĩiksid kasvada meie kultuuri edendajad, aga kui me ei suuda nendega arvestada, vÃĩivad neist saada hoopis hävitajad. Seega oleks praeguste täiskasvanute Ãŧlesandeks aidata indigolastel elu mÃĩtet mitte ära unustada, ja neile, kes on selle ära unustanud, seda uuesti meelde tuletada. Pakkuda neile vÃĩimalust ennast teostada ning niiviisi Ãŧhiskonda endale sobivamaks muuta.”

Mille järgi indigolapsi ära tunda?

Neil on:

â€ĸ Väga tugev ja järjepidev tahe, nad ei unusta oma soovi vÃĩi kÃŧsimust.

â€ĸ VÃĩrdsustunne täiskasvanutega.

â€ĸ Ülitundlikkus: nad usuvad ainult seda, mida Ãŧtleja ise usub ning mille järgi elab. Leides Ãŧles täiskasvanute nÃĩrgad kohad, hakkavad nad nendega manipuleerima.

â€ĸ Tugev teadlikkus oma elu eesmärgist. Suutlikkus juba Ãĩige noores eas otsustada, mis on vajalik ning mis mitte.

â€ĸ Uus sotsiaalne käitumine, etteantud reeglitega mitteleppimine. Soov ise endale reeglid valida vÃĩi kehtestada.

â€ĸ NÃĩrk analÃŧÃŧsivÃĩime, kuid tugev sÃŧntees. Haarates hästi tervikut, ei tarvitse nad suuta eristada detaile.

Indigolastele sobib kool, kus lähtutakse tervikust ning kogetakse otseselt Ãĩpitavat. AnalÃŧÃŧtiline kool neile ei sobi. Praegu olemasolevaist vastab nende vajadustele kÃĩige enam Waldorf-kool, kus last ei hinnata, vaid iseloomustatakse.

Tähelaste Tallinna tÃļÃļrÃŧhma liikmete sÃĩnul on head näiteks ArukÃŧla Waldorf-kool ja sealne lasteaed. Samuti teised koolid ja lasteaiad, kus Ãĩpetajad ja kasvatajad on teadlikud tähelaste problemaatikast ning pÃŧÃŧavad neile sobivat keskkonda luua.

Tallinna tÃļÃļrÃŧhma juhataja, Ãĩpetaja Siiri Veensalu lisab, et teave indigolastest levib kiiresti. ArukÃŧla Waldorf-kooli päevade raames alustas 20. märtsil Tähelaste muinasjutu etendusega tÃļÃļd Indigolaste Vanemate Kool, kus emadele-isadele jagatakse teavet, kuidas oma lastega – uue pÃĩlvkonna lastega – koostÃļÃļd teha.

Indigolapsed – kes nad on?

Ameerika terapeudid ja lektorid Lee Carrol ja Jan Tober kirjutavad oma raamatus “Indigolapsed – uued lapsed on juba siin”, et neil lastel on uut laadi psÃŧÃŧhilisi vÃĩimeid, mida varem pole täheldatud. Nad vÃĩivad olla Ãŧlimalt arukad, kuid täiskasvanud vÃĩivad pidada neid ka probleemseteks, kuna nende mÃĩtlemine ei mahu Ãŧldistesse raamidesse. Autorite arvates esindavad need lapsed teadvuse uut tasandit, millele inimkond on tÃĩusmas. Nad loetlevad nende laste käitumises järgnevaid jooni:

â€ĸ Nad tulevad maailma n-Ãļ kuninglikena (ja käituvad sageli vastavalt).

â€ĸ Neile tundub, et on siin “teenete eest” ning on hämmastunud, kui teised seda ei arva.

â€ĸ Nad jutustavad sageli oma vanematele, “kes nad on”.

â€ĸ Neil on raske täita käske, mida esitatakse ilma selgitusteta.

â€ĸ Nad lihtsalt ei soovi teha teatud asju (näiteks järjekorras seismine on nende jaoks piin).

â€ĸ Neid väsitavad rituaalsed sÃŧsteemid, mis ei nÃĩua loovat mÃĩtlemist.

â€ĸ Sageli leiutavad nad nii kodus kui koolis alternatiivseid tegevusviise, mis jätab neist mulje kui sÃŧsteemi lÃĩhkujatest.

â€ĸ Kui nad ei viibi sobiva suunitlusega seltskonnas, vÃĩivad nad jätta halva suhtleja mulje. Vaimukaaslaste puudumisel pÃļÃļrduvad nad sageli sissepoole – neile tundub, et teised ei mÃĩista neid. Kool on neile sageli ränk katsumus.

â€ĸ Nad ei allu sÃŧÃŧtunde-karistusega kasvatusmeetodile. (“Oota, kuni isa tuleb koju ja näeb, mis sa teinud oled!”)

â€ĸ Nad ei häbene välja Ãļelda, mida vajavad.

Uued lapsed vÃĩi uus lapsepÃĩlv?

Tiiu Kuurme

Kas tegu on eelmistest pÃĩlvedest olemuslikult erinevate lastega vÃĩi on muutunud hoopis lapsepÃĩlv?

Kas tÃĩesti on indigolasteks nimetatud lapsed selle teise, meile meeltega tajumatu reaalsuse puudutus? On’s nad sÃĩnumikandjad, et meie tsivilisatsioon vajab teistsuguseid suundumusi, paljude seniste suhtumiste lÃĩppu? Ning et Looja ise on nende näol sekkunud, kuna inimesed ei suuda muidu oma sÃĩgedusi lÃĩpetada?

Kes nii usuvad, neile on indigolapsed reaalsus, mis ei tohiks jätta ÃŧkskÃĩikseks. Kes jagavad rohke kriisikirjanduse seisukohti Õhtumaade Ãŧldisest allakäigust, neile vÃĩiks indigolaste tulek olla valguskiir, väljapääs. Ent seda vaid juhul, kui neist kasvatada loojad, mitte hävitajad.

Seda kÃĩike vÃĩib ka mitte uskuda ning ametkondade poolelt, kes tunnistavad vaid klassikalisi teadusuuringuid, ilmselt see nii ongi.

TÃĩsiasja, et lapsed ja lapsepÃĩlv on teistsugused, tunnistavad aga praegu ka arenenud maade akadeemilised ringkonnad. Nii on loodud terveid teadussuundi toimuva uurimiseks.

Miks on lapsepÃĩlv teistsugune? Maailm, millesse sÃŧnnivad tänased lapsed, pole kunagi enne niisugune olnud. See hakkab vormima inimest, kes maistest asjadest veel midagi ei tea.

Hetkeks tasub peatuda ka sellel, kuidas laps sellest ilmast teateid saab ehk kuidas kujuneb tema teadvus. Laps on avatud meel, kirglik kogemuste otsija, kelle teadvuses pole veel kinnistÃĩdesid, eelarvamusi ega uskumusi. Ta vÃĩtab kÃĩike vastu ehedalt.

Tänaseks lapsepÃĩlvemaastikuks on peamiselt inimese loodud kunstlik ja kiiresti muutuv keskkond, täis rohkeid kujundeid, hajuvaid tÃĩdesid, lÃŧhikesi vahemaid – pealetÃŧkkiv, kÃĩikelubav, lärmakas... Lapse avatud meel ei vÃĩta vastu vaid seda, mida näha ja katsuda saab, vaid ka nähtamatut, s.o kultuuri tähendusi, tÃĩekspidamisi ja mÃŧÃŧte.

Meie postmodernistlik tegelikkus räägib autoriteetide langemisest, hÃĩimu- ja rahvustunde poolt pakutava turvatunde kadumisest, täiskasvanute ekslikkusest ja ebakindlusest. See on indiviidide ja Ãŧksilduse kultuur, kus oma eksistentsile aluse panemine on igaÃŧhe eraasi juba Ãĩige varases eas. Koduukse taga pole enam turvaline kÃŧlatänav tuttava poe ning kingsepatÃļÃļkojaga, vaid globaalne kÃŧla, mille tänavatel käib kultuuride olelusvÃĩitlus.

Indigolaste avastamine räägib millestki veel – lapsepÃĩlvekäsituste muutumisest. Siiani sajandeid valitsenud arusaamades oli laps abitu, rumal, lihtsameelne... Teda oli vaja Ãĩpetada, sundida kuuletuma ning vormida ta Ãŧhiskonnale vastuvÃĩetavaks. Laps oli eeskostealune, keda tÃĩsiselt vÃĩtta polnud pÃĩhjust. Ta sai teada vaid seda, mida talle seletati ja näidati. Läbi taoliste arusaamade prisma lapsi nähtigi.

1900. aastal ilmus Ellen Keylt, kuulsalt Rootsi naiste ja laste Ãĩiguste eest seisjalt, raamat “Lapse sajand”. Autor avaldas lootust, et eelolev aastasada Ãĩpetab lähenema lapsele teisiti, avastama ning austama temas inimest ja ainulaadset mina. Sada aastat hiljem leiti pedagoogilise mÃĩtteloo esindajate konverentsidel, kui nurjunud oli see lootus. Ent siiski!

Nii tulidki indigolapsed – paljuski tänu sellele, et harjumuspärastes last alandavates ning alahindavates arusaamades oli tekkinud mÃĩra. Täiskasvanud hakkasid paremini nägema, mida lapsed suudavad. Samas on mitmemÃĩÃĩtmeline maailm äratanud lastes endas tugeva mina-teadvuse, mida enam pimesi kuuletuma ei pane.

Vabanemine mitmetest kultuurilistest painajatest lubabki lastel ilmutada oma tahet, tajuda end täiskasvanuga vÃĩrdsena, näha asju eelarvamusvabalt ja mitte leppida reeglitega. Arvutiajastu eelistused kuuluvad paindlikule mÃĩistusele, mitte inimest raamides hoidvale traditsioonile.

Tegelikult on indigolapsed kogu aeg siin olnud. Sellele arvamusele jÃĩudsin pärast Ãŧht loengut ja indigolastest loetud kirjandust. Paraku murti nende loovate, iseteadlike, originaalsete ja tÃŧlikate olendite tahe varasematel aegadel vitsa, hukkamÃĩistu ja armastusest ilmajätmisega (viimasest on kirjutanud psÃŧhhoanalÃŧÃŧtik Alice Miller raamatus “Andeka lapse tragÃļÃļdia”). Üks neist oli Libahundi Tiina, kelle teistmoodi-olemine sai ohtlikuks tervele tollast kÃŧlaelu kandnud vaimsele alusele.

Vahest vÃĩib nÃŧÃŧd loota, et loovad vabadust armastavad hinged – kui nad on ära tuntud – pääsevad kergemini nÃĩiajahist ja tuleriidast. Viimase tsiviliseeritumateks vormideks oleks isolatsioon, tÃĩrjutus, veidraks tembeldamine jne. Nad on kÃŧsitavaks teinud Ãŧhe vÃĩimsa kultuuri alustalad: hierarhiad ja täiskasvanute vÃĩimu.

Tundlikud ja nägijad vanemad on Ãĩppinud imetlema oma lapsi, nii nagu Kerttu Soans. Ja neilt Ãĩppima – kas vÃĩi seda, kuidas loobuda oma kinnistÃĩdedest ning vanema Ãŧlimuslikkusest. Uuem pedagoogiline mÃĩtlemine tÃĩstab taas kilbile dialoogifilosoofia ning Mina-Sina-suhte, mis on mÃĩeldav vaid vÃĩimust lahti Ãļeldes ning teist austades.

Ma ei oska Ãļelda, kas nn indigolastes ilmutab end Looja käekiri, tema tahe päästa hukkumisohus inimkond vÃĩi hoopis muutuva aja vaimu vÃĩimas ja vabastav toime noorele teadvusele. Igatahes on nad hakanud meid Ãĩpetama – ja see ongi laste kohus oma vanemate ees.

Tänapäeva kooli on vÃĩrreldud kÃŧll keskaja skolastilise mÃŧsteeriumiga, kÃŧll konveieritÃļÃļ, vangla ja vabatahtliku kinnipidamisasutusega. Kooli muutmist on peetud vältimatuks paljude mÃĩtlejate poolt viimased 70 aastat. Paraku vÃĩib kummastavate maailmaimede nimekirja arvata kooli erakordse sitkuse igasuguse uuenemise suhtes. Auväärse meelekindlusega ilmutab seda ka eesti kool, olles tänapäevane mÃŧsteerium keskaegse skolastika tunnustega.

Meenutaks siinjuures, et tunnustatud rahvusvaheliste PISA uuringute tulemustes saavutasid suurimat edu vÃĩrdsusele, loovusele ja vabadusele rajatud koolisÃŧsteemide lapsed (Soome jt Skandinaaviamaad). Kuid see raske Ãŧlesanne – koolihariduse viimine otsustavalt teistele alustele – jääb vist kÃŧll indigolaste kanda, kes olemasoleva sÃŧsteemiga enam ei lepi.

Kas ei vÃĩiks siiski neid lapsi säästa ning teha midagi täiskasvanutele antud eelise – terve mÃĩistuse ja mÃĩistmise abil?

Armen TÃĩugu loeng Tähelaste tÃļÃļrÃŧhmale 1. detsembril 2003

Asutuse arengut vÃĩib vÃĩrrelda inimese arenguga. Inimese hingeosa arengut eraldi vaadeldes vÃĩib Ãļelda, et Ãŧks osa hinge arengust toimub vaimses maailmas ja teine Maa peal. KÃŧsimuse peale, kuidas hing Taevasse sattus peab vastama, et ta läheb Maalt Taevasse ja sealt tuleb ta tagasi Maa peale. Ka inimese silmad näevad seda paika, kust hing tuleb. See on Ãŧks neist tähtedest, mis jääb inimese sÃŧnnihetkel Maa poolt vaadates Päikese taha. Inimese eluiga on ligikaudu 72 aastat, s.t. Platoni aasta pikkune. Platoni aastat loetakse hetkest, mil inimese sÃŧndimise päeval jääb Maa poolt vaadates Ãŧks täht päikeseketta taha . Järgmise aasta samal päeval on täht taas päikese taga varjul, kuigi Päike on veidi edasi nihkunud. 72 aasta pärast on Päike samal päeval taas samas kohas. Täht tuleb Päikese tagant välja ja hakkab inimest tagasi kutsuma. 72 aastat on Ãŧks kosmiline päev. Korrutades Ãŧhe aasta päevade arvu 72-ga, saame ligikaudu 24 tuhat aastat –Ãŧhe kosmilise aasta.

Inimene elab Maal Ãŧhe kosmilise päeva ja taevas 14 kosmilist päeva. Maa poolt vaadates on meile lähim planeet Kuu. Järgnevad Merkuur, Veenus, Päike, Marss, Jupiter ja lÃĩpuks Saturn. Siinkohal tuleb silmas pidada, et astronoomide poolt Veenuseks nimetatav planeet on vaimsest seisukohast vaadates Merkuur ja astronoomide poolt Merkuuriks nimetatav planeet vaimses mÃĩttes Veenus. Hing läheb mÃļÃļda planeedisfääre Ãŧles Taevasse seitse päeva, veedab vahepeal tähtede sfääris aega ja tuleb Maa peale tagasi samuti seitse päeva. Täht näitab suunda, hing aga laieneb iga sammuga antud planeedisfäärini . Toimub hÃĩrenemine ja lahustumine, ka teadvus hajub. Mida kaugemale on hing arenenud, seda kauem pÃŧsib tema eneseteadvus. Selline on inimese reinkarnatsiooniprotsess.

MÃĩnikord vÃĩib kuulda, kuidas Ãŧhe asutusega tegelejad Ãŧtlevad: „See firma on mulle nagu oma laps“. See on mÃĩnes mÃĩttes Ãĩige. Igal asutusel on vaimne olemus hingeosa, energeetilise tasandi ja missiooniga. Näiteks vÃĩib olla Ãŧhe kooli missiooniks, et temaga seotud täiskasvanud ja lapsed teeksid oma arengus Ãŧhe sammu edasi. Samas on kogu protsess ka Ãŧhe ingli inkarnatsiooniks Maa peal. Ingel juhib selle asutuse arengut. Juhtimisprotsess on Ãŧhtlasi tema maine areng. Inimesed on inglile nagu partnerid, tema vanemad. Kuigi iga asutus on inglile maiseks kehaks, ei registreeri inglid seda, ei käi maksuametis jne. Seda teevad inimesed ja nii on asutust loovail inimestel Ãŧhe ingli suhtes vanemate roll. Ingel aga hoolitseb selle eest, et Ãŧht ideed teostada tahtvad inimesed saavad kokku. Inimesed loovad asutuse ja tulemuseks on keha, kus ingel saab elada ja toimida. VÃĩib ju olla, et laps on vanematest arenenum. Lapse sÃŧndides on tema vanemad kauem Maa peal olnud ja ka kogenenumad. SeetÃĩttu vÃĩib neile tunduda, et nad on lapsest arenenumad. Kuid me teame ju ka andekaid inimesi, kes on olnud palju arenenumad perekonnast, kuhu nad sÃŧndisid.

Kuidas tuleb ingel Maa peale – asutuse kehasse? Maale tulek on kehalisuse kujundamine, allatulek läbi seitsme planeedisfääri. Tähtede sfääris on inimese Mina, tema individuaalsus, suhteliselt lahja. Saturni seisukohalt vaadates näeb Mina enda sees kogu päikesesÃŧsteemi. Päikese asukohal kujuneb välja sÃŧda, Jupiteri kohal maks ning Veenuse juures neerud. Igast planeedisfäärist saab Mina kaasa kingituse, mis vastab tema saatusele, näiteks Marsi sfäärist sÃĩnavÃĩime jne. Iga sammuga kokkutÃĩmbudes jÃĩuab Mina Kuu sfääri, kus toimub vanemate valik. Siis sÃŧnnib laps Maa peale. Kui ingel tuleb Maa peale, peab ta läbima needsamad sammud. Inimese maaletulekuprotsessist ja tema metamorfoosist lahjendatud olekust järjest tihedamasse olekusse räägib vaimuteadus. Ühe asutuse tekkimise puhul kehtivad samad vaimsed seadused ja on Ãŧldse palju analoogilist. Näiteks inimese vereringet vÃĩib vÃĩrrelda raharingvooluga asutuses. Inimese kehalisuse kujunemine toimub elavamast tihedamasse, vormitumast vormilisema poole. Alguses tekivad protsessid, need kujundavad sÃŧsteemid (n. vereringe, ainevahetus). SÃŧsteemidele vastavalt kujunevad siseorganid (n. sÃŧda, kopsud) ja alles seejärel välised organid (n. jäsemed, pea). Näiteks veresoonte teke: veresooned on seiskunud ja tihenenud vererakud. Sama toimub ka asutustega – esialgu kujundatakse protsesse, sÃŧsteeme ja sÃŧsteeme vÃĩimaldavad organeid. Alles seejärel kujunevad välja välised organid, jäsemed. Inimese jäsemed on suhtlemiseks välismaailmaga. Samuti on asutuse jäsemed suhtlemiseks välismaailmaga, sealhulgas riigiorganitega. Selline on kolmandik teest.

Kehalisus peab vastama eluÃŧlesannetele. EluÃŧlesanded, eluplaan tehakse tähtede sfääris enne allatulekut, n.Ãļ. kÃĩige lahjemas seisundis. Mina loob uue elu Ãŧlesanded tähtkujude sfääris – igal tähtkujul on teda mÃĩjutav vaimne jÃĩud. Aga enne tähtkujudeni jÃĩudmist on Minal juba Ãŧks areng selja taga. Ta toob selle arengu viljad, oma eelnevate tegude tagajärjed, tähtede sfääri kaasa. SeetÃĩttu on Minal kindel kuju. Teisest kÃŧljest on Minal vÃĩimalik edasi areneda, kuna temas on peidus tohutu potentsiaal. Tema arengupotentsiaal on inimarengu ideaalpilt, eeskuju, inimese Ãŧrgpilt ning selle ideaalpildi kandjaks iga inimese jaoks on Kristus. Kristus on inimarengu tipu saavutanud. Inimesed vaatavad talle vaimses mÃĩttes alt Ãŧles. Nad näevad, mis neil olemas on ja mis on puudu. Ideaalpildi kÃĩrval tunnevad nad end ussikestena. Inimene mÃĩistab, et ideaalini on pikk tee käia. Siin tulevad talle appi vaimud, kes on oma arengus juba edasi jÃĩudnud. Nad teevad inimesele eluplaani – kuidas ta vÃĩiks saatusevÃĩrgustiku eelnevate tegude järgi nii läbida, et jÃĩuda 72 aasta jooksul vÃĩimalikult kaugele (nii et vÃĩrku kinni ei jääks ja ämblik ära ei sÃļÃļks). Mina leiab, et need sammud viivad arengueesmärgini. Ta astub läbi planeedisfääride alla Maale, luues tema eluplaanile vastavat kehalisust. Toimub teatud mÃĩttes kokkutÃĩmbumine punktiks. Tähtede sfääri jÃĩudmiseks on vaja teha omakorda seitse sammu, seitse teadvusemuutust alt Ãŧles.

Idee on ingli missioon, tema eluÃŧlesanne. Nagu lapsed valivad vanemaid, mitte vastupidi, nii valib ingel inimesed juba siis, kui nad on alles vaimses maailmas. MÃĩnikord isegi varem. Inimesed vÃĩivad saada Ãŧhise missiooni, kui nad koos surevad ja planeetidesfääri läbivad. Ingel viib inimesed Maa peal uuesti kokku ja inspireerib neid. Kuid siin tekib probleem, et just sellist asutust pole varem Maa peal olnud ja tema jaoks tuleb ruumi luua. Ingel korraldab seda, luues endale elutingimusi, nii nagu laps korraldab endale elutingimusi oma vanemate juures. Tähtis on, et väline poleks vastuolus ideega. Sellepärast peavad inimesed aru saama tulevase asutuse protsessidest, sÃŧsteemidest ja organitest, ehk osakondadest, et ei sÃŧnniks mÃĩne organita ehk puuetega asutust, nagu sÃŧnnivad puuetega lapsed.

Inimesed on kohtunud ingli ja ideega juba varem, kuid Ãŧhise idee ehk missiooni teadvustamine Maal ei toimi täiskujul. Mälu on kustunud. Vastavalt Ãŧlalpool kirjeldatule saab abiks vÃĩtta meetodid, mis oskavad Ãĩigel viisil vastavalt vaimse maailma seadustele kujundada asutuse organismi. Üht sellist meetodit nimetatakse kaanoniks, mis tähendab kreeka keeles „juhtnÃļÃļri“. See meetod on „juhtnÃļÃļriks“, kuna ta näitab teed selleks, et luua Ãŧht asutust kooskÃĩlas nii maailma- kui ka kosmiliste seadustega.

Näiteks, kuidas me tuletame meelde mÃĩne meelest läinud sÃŧndmuse? Me alustame sealt, mida me mäletame ja pÃŧÃŧame kogu teed uuesti läbi käia. SÃŧndmuste rea Ãŧlesehitamine, seitse sammu surmast kuni tähtede sfäärini, on ka ideega vaimses maailmas uuesti kohtumine, kunagi toimunu meenutamine. Kaanon annab meile tee, kuidas ideed ehk kohtumist ingliga rÃŧhmas uuesti meelde tuletada. Peale seitse sammu kestvat kohtumist ideega vaadatakse 12 sammuga ideaali, reaalsust ja luuakse Ãŧlesannete teed. See viib reaalsest olukorrast ideaalsesse, nii nagu inimene vaatab ennast, siis ideaali ning loob eluplaani, mille järgi ta tahab järgmises elus saavutada ideaali. See on idee, mida me tahame Maa peal kehastuvat. Üks on ideaalne ja teine reaalne olukord. On tunda pinget ideaalse ja tegeliku olukorra vahel. Leitakse vÃĩimalus paika panna sammud, mis viivad reaalsest olukorrast ideaalseni. Siin vaadatakse mitte välist maailma, vaid oma sisemusse. Minus on ebatäiuslikkus. Kui seda poleks, oleks asutus juba Maa peal. Nii leitakse probleemid, mis inimene peab iseeneses Ãŧletama. Neid probleeme vÃĩib nimetada lohepeadeks. Nii koosneb kaanon ehk juhtnÃļÃļr kolmest suurest sammust: 1. idee meelde tuletamine; 2. lohe muundamise plaan ja 3. tegevusplaan, kuidas ideed Maa peale tuua ehk äriplaan. Väiksemaid samme on veel rohkem – seitse sammu Ãŧles, kaksteist tähtedesfääris ja seitse alla, kokku 26. Ja need omakorda sisaldavad väiksemaid samme. Kui Ãŧks inimeste rÃŧhm seda teed käib, vÃĩib märgata, et see on pikk ja pingeline tee. VÃĩib märgata, et mÃĩni inimene lahkub näiteks, kui idee on meelde tuletatud – vÃĩib-olla tal polnudki kontakti selle ideega. VÃĩib olla samuti, et mÃĩni Ãŧtleb tÃļÃļ käigus lohega kohtudes: „Ma pole selleks valmis!“. MÃĩni teine vÃĩib aga hiljem juurde tulla– vÃĩib-olla oli tema hiljem surnud ja liitus rÃŧhmaga ka vaimses maailmas alles hiljem.

VÃĩib kÃŧsida, miks on tähtis nii pikka ja pingelist teed läbi käia. Inimene ei saa ilma vanemateta sÃŧndida. Ingel ei saa inimesteta asutust luua. Kui näiteks päikesesfääris on jäänud sÃŧda loomata, sureb laps emaihus. Nii on kehalisuse kujundamise vaimseid seadusi eirates asutuse loomine nagu surnult sÃŧndinud vÃĩi puuetega laps. Asutuste puhul on seda vaid raskem märgata kui laste puhul. MÃĩnikord tehakse vaid 3-4 alumist sammu, Merkuurist Kuu sfäärini. Näiteks kui Ãŧks asutus luuakse raha pärast, mida on vaja ära kulutada, riigitoetustest ja eurorahadest. Siis kulutatakse tohutud summad, luuakse suured eluvÃĩimetud asutused ja ehitatakse tÃŧhjana seisma jäävad majad. VÃĩi kui teha asutus seepärast, et keegi teine tegi sama, siis on see nagu kloonimine. Laenatakse tÃŧkike teise asutuse (emalooma) ideest (elukehast). Kogemus kloonitud loomadega näitab, et neil pole oma elujÃĩudu, nad vananevad väga kiiresti, nii et mÃĩni kloonitud lammas on kahe aasta pärast sama haige kui 16-aastane loom. Sama on ka kloonitud asutusega – uues asutuses tekivad väga ruttu tÃŧÃŧpilised vana asutuse haigused. ElujÃĩu puudus väljendub ka läbi selle, et inimesed tunnevad seal tÃļÃļtades vÃĩi elades end pidevalt väsinuna ja jÃĩuetuna. MÃĩnikord juhtub kloonitud asutuse puhul, et inimesed tunnetavad siiski ideed. Asutus saab uue elujÃĩu ja elab edasi. Aga siis vÃĩib kÃŧsida, et kust tuli uus idee. See ei ole siis ingel, kes taevast kehastus Maa peale, vaid Ãŧks teine olevus. Kurjad ideed tulevad maisesse, nende jaoks hÃĩredamasse maailma, nende jaoks nagu Taevasse, tihedamatest, Maa alustest sfääridest. Ingel ei saa Maa peale tulla, sest tal puudub sild Ãŧlevalt alla, kui asutus pole loodud vaimse juhtnÃļÃļri järgi, mis vÃĩimaldab sellise silla loomist.

Õigete sammude tegemine on tähtis, nii nagu lapsega noorest east Ãĩigesti käitudes on tal täiskasvanuna vähem probleeme. See on aja, raha ja jÃĩu säästmine. Tänapäeva inimene tahab kohe tihedamat, aga kosmilisi ja vaimseid seadusi ei saa muuta. Taevast alla kasvamine on Ãĩige kasvamine. Ka laps kasvab peast alla. Pea on kÃĩige rohkem valmis, siis areneb välja keha, siis jäsemed. Sama on ka asutusega, ka see kasvab Ãŧlevalt alla. Laps korraldab oma tulemist, näiteks saavad vanemad enne lapse sÃŧndi suurema korteri. Nii korraldab ka ingel. Selliste märkide nägemiseks peab olema ärkvel, siis on see nagu dialoog ingliga.

Uued lapsed on juba siin!

Inimkonna uue arengutasandi esindajad kehastunud?!


Kas oled viimastel aastatel kohanud lapsi, kes teavad oma vaimset päritolu ja sedagi, mida nad on tegemas siin Maa peal; lapsi, kes juba varakult tunnevad end vÃĩrdsetena täiskasvanutega ega sobitu vanade kasvatusviisidega. VÃĩi lapsi, kel on raskusi keskenduda rutiinsetele tegevustele ja kel vÃĩib olla lävimisraskusi kas vÃĩi koolis, kus neid peetakse ehk Ãŧliaktiivseteks vÃĩi puuduliku tähelepanugavÃĩimega Ãĩpilasteks? Kui see on nii, siis oled vÃĩibolla kohanud mÃĩnd nn "uutest lastest" ehk "indigolastest" ehk "valguse lastest".

Kuidas ära tunda "uusi lapsi"?

Ameerika terapeudid ja lektorid Lee Carrol ja Jan Tober oma raamatus "Indigolapsed - uued lapsed on juba siin" kirjutavad muuhulgas, et neil lastel on uutlaadi psÃŧÃŧhilisi vÃĩimeid, mida Ãŧldiselt varem pole täheldatud. Nad vÃĩivad olla Ãŧlimalt arukad ja täiskasvanud vÃĩivad pidada neid probleemseteks, kuna nende mÃĩtlemine ei mahu tänastesse mÃĩttemallidesse. Autorite arvates esindavad nood lapsed teadvuse uut tasandit, millele inimkond parajasti on tÃĩusmas. Nad loetlevad nende laste käitumises järgnevaid erijooni:

- Nad tulevad maailma otsekui kuninglikena (ja käituvad sageli selle kohaselt).

- Neile tundub, et on siin "teenete eest" ja on hämmastunud, kui teised seda ei tunne.

- Nad jutustavad sageli oma vanematele, "kes nad on".

- Neil on raskusi tingimusetult esitatud käskude täitmisega (mida esitatakse ilma selgituste ja alternatiivideta).

- Nad lihtsalt ei soovi teha teatud asju (näiteks järjekorras seismine on nende jaoks raske).

- Neid väsitavad rituaalsed sÃŧsteemid, mis ei nÃĩua loovat mÃĩtlemist.

- Sageli leiutavad nad paremaid tegevusviise nii kodus kui koolis, mis jätab neist mulje kui "sÃŧsteemi lÃĩhkujatest" (sÃŧsteemi sobimatutest).

- Nad mÃĩjuvad ebasotsiaalsetena, kui ei viibi neile vastava teadvusega seltskonnas. Kui vaimukaaslasi pole, pÃļÃļrduvad nad sageli sissepoole ja neile tundub, et teised ei mÃĩista neid. Kool on neile sageli sotsiaalselt ränk katsumus.

- Nad ei nÃĩustu "sÃŧÃŧtunde-karistusega" ("Oota, kui isa tuleb koju ja näeb, mis sa teinud oled!").

- Nad ei häbene väljendada, mida tegelikult vajavad.

Miks "indigo"?

Nimi "indigolaps" on pärit selgeltnägijast terapeudi Nancy Ann Tappe 1982 ilmunud raamatust "Understanding Your Life Through Colour", kus ta rÃŧhmitas inimeste teatud käitumisviise värvide järgi, luues niiviisi intuitiivse sÃŧsteemi nende sÃŧgavamaks taipamiseks. Üks neist värvidest oligi indigo. Indigo-värvilisi aurasid hakkas ta lastel nägema 80-ndate alul. Ta nimetab seda eluvärviks - milles väljendub ka nende laste Ãŧlesanne Maal. Tema arusaama kohaselt on tervelt 90% alla 10-aastastest lastest indigod. Ta liigitab neid humanistideks, kontseptualistideks, kunstnikeks ja vahendajateks (välimoto-indigot). Humanistidele sobib tÃļÃļ rahvahulkadega, kontseptualistid tegelevad projektidega, kunstnikud on tundlikud ja sageli väiksemakasvulised, vahendajad aga toovad maailma uusi filosoofiaid ja usundeid.

MÃĩtlemise-, tahte- ja "ingli"-lapsed

Weronica Witikka on alates 1979. a. tÃļÃļtanud Ãĩpetajana Helsinki Steiner-koolis ja seega kÃĩige lähemalt kohtunud nende 1980-1990-ndatel sÃŧndinud lastega nii Ãĩpilaste kui ka oma isiklike laste näol. Veronica arvates on "indigo" vaid Ãŧks "uute laste" liikidest. Maailma näib olevat sÃŧndinud - ja paistab tänagi sÃŧndivat - paljude uute vÃĩimetega lapsi, kes ilmutavad neid vÃĩimeid terviklikul ja jÃĩulisel viisil, väljendugu need siis mÃĩtlemises, tahtes vÃĩi universaalses armastuses ("inglilapsed"). 90ndate alul ilmusid kooli mÃĩned lapsed, kelles oli tohutu tahteenergia. See oli kui vÃĩimas sisemine vägi, mis purskus neist täiesti talitsematult ja millest nad isegi olid hämmingus ja mille all nad isegi paistsid kannatavat. Järgmisel aastal oli selliseid lapsi juba terve klassitäis! See oli Ãŧksainus tahete vÃĩitlus ja mÃļll! Ja keset seda mÃļllu istusid täielikus rahus mÃĩned täiesti teisttÃŧÃŧpi lapsed, kes kiirgasid oma olemusest kÃĩigele harmooniat ja rahu. See rahu ja armastus olid nii vankumatud, et teiste tahtepursked ei häirinud neid vähimatki. Täna kutsungi neid "inglilasteks". Üks neist näiteks oli juba enne kooliminekut teatanud oma vanematele väga selgelt: "Mina soovin minna steinerkooli (just sellesse klassi, kus nood lapsed olid silmitsi oma tohutu eneriaga). Weronikale oli aasta koos nonde tahtelastega nii raske, et ta oli peaaegu loobumas ÃĩpetajatÃļÃļst. Tundus, et ei jaksa ega oska enam olla. Siis aga sai ta järgmisel sÃŧgisel terve klassitäie inglilapsi, kes nägid ingleid, joonistasid ja mängisid neid ja olid ka ise otsekui inglid! Ja see oli unustamatu aasta!

Üks "uute laste" liike on ka väga tavalise olekuga lapsed, kes aga väga tihti räägivad eneste "vaimsest juhtimisest". Nad on ka selgeltnägelikud, nähes, mida mÃĩtlen vÃĩi tunnen ja sageli Ãŧtlevad bad välja selle, mida just tahtsin Ãļelda. Iseenesest ei ole see laste puhul midagi uut, uus on nende selgus, kindlus ja endastmÃĩistetavus neis asjus.

Mitte videod ja arvutimängud, vaid käeline tegevus!

Kuna indigo-lapsed on sageli just tehnoloogiale orienteerunud, siis vajab nende tundeelu erilist hoolt ja toitu. Nad on sageli hÃŧperaktiivsed, nad peavad pidevalt saama midagi teha, vallandada oma energiat millelegi. Vanemad pÃŧÃŧavad neid sageli vaigistada televisiooni, videode ja arvutimängudega, kuid see rahu on vaid näiline - sisemiseks tasakaaluks vajavad nad tegelikult midagi hoopis muud. Arvutit vÃĩivad nad Ãĩppida kasutama ka hiljem - ja see toimub otsekui iseenesest, on nad ju sÃŧndinud tehnikaajastusse. MÃĩistuse ja tegevuse vahel, kus peaks olema tundemaailm, haigutab pahatihti tÃŧhik.

Teiseks tuleks juba enne kooliminekut toetada nende väga arukate laste tahte arengut, pakkudes neile sobilikku tegevust - mis Ãŧhtaegu kujundab ka nende mÃĩtlemisvÃĩimet. Ka sÃĩna "aru saada", "mÃĩista" (käsittää - soome k.) väljendab, kuidas just midagi kätega tehes Ãĩpime tÃĩeliselt tundma Ãŧmbritsevat tegelikkust. See kujundab ka lapse isiksust tervikuna. Need lapsed on sageli Ãĩnnelikud, kui saavad osaleda täiskasvanute argitegevustes ja teha midagi loomingulist, kui neid seejuures koheldakse vÃĩrdväärselt ja tunnustavalt.

Muinasjutud - värav tasakaalustatud tundeilma

Kui lapse kujutlusvÃĩimet on igati toetatud, sealhulgas kujutlusmängudega, kui talle on pajatatud palju muinasjutte ja lugusid, omandab ta elava, loova ja paindliku mÃĩtlemisvÃĩime. Neil lastel vÃĩib olla raske pääseda muinasjutumaailma ja kujutlusmängudesse. Olen kogenud seda väljakutsena ja seda järgides olnud tunnistajaks k?ige sÃŧgavamale rÃĩÃĩmule ja tänulikkusele laste poolt. Muinasjutud sisaldavad sÃŧgavat tarkust - millesse sisse elades Ãĩpib laps muuhulgas kaastunnet ja mÃĩistmist, kuidas Headus ja Kurjus peavad oma alatist vÃĩitlust. Ta tunneb suurt kergendust, kui Kuri saab oma palga. See vastab tema sÃŧnnipärasele Ãĩiglustundele ja tugevdab seda. Arvutimängude vägivaldsus seevastu juhib lapse tundeelu agressiivses suunas. "Uusi lapsi" tabanud tragÃļÃļdiad on tulemus sellest, et pole hoolitud nende tundeelu arengust. Koolis vajavad nad väikseid klasse, kus Ãĩpetaja saab rohkem tegelda nendega individuaalselt ja kus väliseid ärritajaid on vähem.

Armastav piiride seadmine

"Uued lapsed" on tundlikud, väga tundlikud. Nende "mina" riivamine kuidagi alahindaval viisil on suurim viga. SÃŧgavaimad haavad aga lÃŧÃŧakse neisse, kui Ãļeldakse, et sina ei vÃĩi seda voi toda teada, kuna sina oled alles laps. Sest nad suhtuvad täiskavanutesse sageli kui vÃĩrdväärsetesse. Ja kuigi nende teadvusetasand on tähelepanuäratav, on nad ometigi ennekÃĩike lapsed, keda ei tohi koormata täiskasvanu vastutusega ja kes vajavad eeskujuks ka piiride seadmist. Näiteks seda piiri, et teist ei tohi kahjustada. Samas pole pÃĩhjust kinni mätsida loomulikke kokkupÃĩrkeid, needki Ãĩpetavad last. Selline laps on väga tänulik piiride eest, kui need pannakse paika Ãĩigel, lugupidaval viisil.

Drunvalo Melchizedek imelastest Hiinas

1998. a. suvel osales Weronica Saksamaal viimasel ajal maailmas oma raamatutega laineid lÃļÃļnud Drunvalo Melchizedeki Ãĩpitoas "Kuidas teadvus muutub", kus tuli juttu ka indigo-lastest. Drunvalu pajatas muuhulgas Hiinas leitud hämmastavate vÃĩimetega lastest. Osa neist on täielikult selgeltnägelikud, lugedes Ãŧhtviisi nii teiste mÃĩtteid kui ka raamatulehekÃŧlgi neile tundmatutest raamatutest, mida nad ei näe. Ka oskavad nad "lugeda" näiteks sÃĩrmede vÃĩi jalgadega. MÃĩned neist suudavad mÃĩjutada elusloodust, näiteks taimi. Kui ilmusid esimesed taolised lapsed, tekitas see suurt muret ja asja pÃŧÃŧti maha vaikida. Kui neid aga Ãŧha lisandus, sai kÃĩik avalikuks. Neid lapsi näib olevat sÃŧndinud enne kÃĩike Hiinasse.
_________________
Always Outnumbered, Never Outgunned

[indigokleerik]

Tähelapsed - kes nad on?

Armen TÃĩugu loengu Ãŧleskirjutus ( 24. septembril 2003 ).

Tähelapsed – see nimetus tuleb sellest, et paljud selliste laste hulgast räägivad elust enne sÃŧndi, sellest ajast, kui nad on Päikese vÃĩi Kuu peal, st. kuskil kosmoses, elanud ja siis alles Maa peale tulnud. Mida see tähendab, sellest tuleb veel juttu.

Teine nimetus nendele lastele on indigolapsed. See on tegelikult varasem nimetus: 80-ndate aastate alguses märkasid kaks Ameerika lastearsti ja psÃŧhhiaatrit, et järjest rohkem tuleb nende vastuvÃĩtule noori vanemaid, kellel on väikesed, tol ajal 2-3 aastased lapsed ja kelle kohta vanemad rääkisid, et laps on neile probleemiks, nad ei saa temaga enam hakkama - Ãļelge, mis tal viga on! Alguses oli juhtude arv väike, aga siis hakkas kasvama. Arstid märkasid, et tegemist on teatud laste tÃŧÃŧbiga ja probleem hakkas neid huvitama ka teaduse, mitte ainult praktika seisukohalt. Nad märkasid, et lastel on teine maailmavaade, erilised psÃŧÃŧhilised, ka mentaalsed vÃĩimed, nad on tundlikumad kui tavalised inimesed. Nad pÃļÃļrdusid ka sensitiivi poole lisainfo saamiseks. Üks sensitiiv rääkis, et on samuti märganud, et on sÃŧndimas lapsi (80-ndatel aastatel), kelle aurasid vÃĩi energeetikat vaadeldes on ta näinud värvi, mida laste auras varem ei olnud. Seda ta nimetas indigoks (tumesinine). Varem olid lastel rohkem punased, kollased värvid, nÃŧÃŧd ilmus tumesinine. Lapsi, kelle energeetilises auras on sellist värvi, nimetas ta indigolasteks. Meie kasutame nimetust tähelapsed ja ma Ãŧritan mitme nurga alt neid lapsi kirjeldada (kultuuri-ajaloolisest, sotsioloogilisest, psÃŧhholoogilisest, meditsiinilisest, pedagoogilisest).

Kultuuriajaloo seisukohalt Ãŧtleme, et 80-ndatest a.-test sÃŧnnivad sellised lapsed. Peale 1992. aastat sÃŧndinud lastest on 90%-l auras indigovärv (sama sensitiivi järgi). Nii peaks praegu 90% lastest, kes on nooremad kui 11 a. olema tähelapsed ja see tähendab, et lastest ja täiskasvanuiks saajatest (80-ndatel sÃŧndinud on u. 20-aastased) on tulemas uus pÃĩlvkond, kellel on teistsugused vÃĩimed, kui on nende vanematel. Ei ole ka midagi imelikku, et iga uus pÃĩlvkond toob Maa peale midagi uut, toob endaga kaasa teatud pÃĩlvkonna omadused. Seda vÃĩib nimetada ka pÃĩlvkonna Ãŧlesanneteks, pÃĩlvkonna psÃŧhholoogiaks. Üks selline tuntud pÃĩlvkond on 60-ndate noorte pÃĩlvkond läänemaailmas, mida oli tunda ka NÃĩukogude Liidus. Täiskasvanuiks said inimesed, kes tahtsid maailma teatud suunas muuta, tÃĩid Maa peale teatud muutused. See oli tudengite revolutsiooni aeg, seksuaalse revolutsiooni aeg, Praha kevade aeg. Toimus ka teisi muutusi – hipide liikumine, Beatles ja rock-muusika. Nii kultuuri, teaduse, hariduse alal kui sotsiaalses elus toimusid suured muutused. Veel Ãŧks suur muutus: kui enne 60-ndaid aastaid oli kÃĩnelemine elust peale surma mÃĩnes mÃĩttes ebaviisakas vÃĩi inimesed lihtsalt kartsid sellest rääkida, siis 70-ndate aastate alguses, juba 60-ndate muutuste tagajärjel, ilmus Ameerikas arst Raymond Mood´i raamat „Elu peale surma“. Seal ta kirjeldas kliinilist surma kogenud inimeste kogemusi, keda peale mitmeminutilist sÃŧdametegevuse seiskumist oli jälle elustatud. Paljud inimesed kirjeldasid iseenese väljastpoolt nägemise kogemust. Nad olid näinud ka asju, mida ei saa psÃŧhholoogiliselt seletada. MÃĩnedel näiteks oli täpseid teadmisi, mis toimus samaaegselt kÃĩrvaltoas vÃĩi teises linnas ja hilisemal kontrollimisel selgus, et nende teadaanded vastasid tÃĩele. Materialistid ei suutnud seda seletada. Kuna selliste juhtumite arv hakkas järsult kasvama (kasvab ka praegu), märkasid seda arstid. R. Mood´il oli julgust panna kuulutus ajalehte, kus ta otsis taoliste kogemustega inimesi. Vastukaja kuulutusele oli nii suur, et ta otsustas kirjutada raamatu. NÃŧÃŧd on Ameerikas ka Mood´i keskus. See tähendas teadvuse muutust, mis avas inimestele väikese akna, mis nÃŧÃŧdseks on muutunud suuremaks. Sinna, kus varem oli eesriie, sein, mis eraldas inimese teadvust elust peale surma, sinna tekkis aken. See oli ka 60-ndate pÃĩlvkonna elu ja missiooni tulemus.

NÃŧÃŧd on mÃļÃļdas juba Ãŧks pÃĩlvkond, Ãŧle kolmekÃŧmne aasta ning tuleb kÃŧsida, mis nÃŧÃŧd toimub? Mida toob järgmine pÃĩlvkond siia maa peale? Seoses uue pÃĩlvkonnaga räägitakse indigo- vÃĩi tähelastest. KÃŧsimusele, mida need lapsed maa peale kaasa toovad saab vastuse, kui vaadelda nende laste hingeomadusi, vaimseid vÃĩimeid. Kuidas selline laps välja näeb? Lapsevanemad puutuvad tihti kokku olukorraga, et neid lapsi ei saa sundida, kui nad ise ei taha. ÜkskÃĩik kui noor ta on, autoriteet nende jaoks ei kehti. Vanematel on tavaliselt selline ettekujutus, mÃĩeldes tagasi oma lapsepÃĩlvele - minu vanemad olid minule autoriteedid. Vahel mul vÃĩis olla paha uni vÃĩi midagi muud häda, aga 2-3-aastasele lapsele oli lapsevanemal vÃĩimalus oma tahet peale suruda. Ja praegu see 2-aastaste indigolaste puhul enam ei Ãĩnnestu. Ei Ãĩnnestu kahe-kolme päeva jooksul ja lapsevanem märkab, et lapse tahe on tugevam tema enda tahtest. Seejärel Ãŧtleb vanem: lapsega on probleem, ta erineb teistest lastest. Vanemal on Ãŧks ettekujutus, milline peab laps olema, aga tema laps pole selline ja minnaksegi psÃŧhholoogi juurde. Kui psÃŧhholoog on haritud, siis ta Ãŧtleb, et probleem ei ole lapses, probleem on sinus endas. Nimelt: sa arvad, et tead, milline laps peab olema, aga nad ei ole enam sellised ja sellega tuleb sul harjuda. Nende lastega tuleb teistmoodi käituda ja nendega suhtlemiseks teisi teid otsida.

Seega märkavad vanemad esmalt lapse tugevat, isekat tahet. Teine nende laste omadus on, et nad on palju rohkem ärkvel, teadlikud. Rohkem, kui meie ettekujutuses 2-3- aastased lapsed peaksid olema. Nad on isegi liiga ärkvel, liiga teadlikud. VastsÃŧndinult fikseerivad nad kohe oma pilgu, mÃĩned hakkavad vara rääkima. On selline tunne, et laps on alles tulnud siia maa peale, aga juba ta märkas oma Ãŧmbrust ja sind. Tavaliselt kulub vastsÃŧndinul umbes 40 päeva, et keskenduda silmadega Ãŧhele punktile. See on ka aeg, kui laps esimest korda naeratab. Tähelapsed fikseerivad pilgu kohe peale sÃŧndi, just nagu tuleks nad siia maailma juba ärkvelolekus. Ta ei räägi veel, ei kÃĩnni, ei oska ennast väljendada, aga ta juba näeb, märkab kÃĩike.

Järgmine omadus avaldub veidi suuremate laste puhul, see on teistsugune inimeste tajumise vÃĩime. Tavaarusaama järgi on laps veel väike ja rumal, täiskasvanu on suur ja tark. See, mis mina, täiskasvanu, Ãŧtlen, on lapse jaoks kehtiv tÃĩde. Ja lapselt ma ootangi seda, et kui ma räägin, siis ta usub seda. NÃŧÃŧd selgub, et ta ei usu seda, mida ma räägin, kui ma ise seda ei usu. Laps vÃĩtab tÃĩsisena ainult seda, millesse ka täiskasvanu ise usub. Laps märkab kohe, kas minu arvamus on kooskÃĩlas minu sÃĩnadega. VÃĩi kas see, mis ma ise olen, on kooskÃĩlas sellega, mida ma tahan välja näidata. Kui see ei ole kooskÃĩlas, siis ta kohe näitab mulle seda, peegeldab tagasi ja sellest ei pääse mÃļÃļda. Me ise oleme elu jooksul Ãĩppinud mÃĩistma, mida inimene tegelikult mÃĩtles, kui ta neid vÃĩi teisi sÃĩnu kasutas, milliseid mÃĩtteid ta tegelikult oma sÃĩnade taga peitis. Me oleme pidanud seda Ãĩppima. Aga nendel lastel on see omadus kaasa sÃŧndinud. Tekib kohe ka pedagoogiline kÃŧsimus, et kas sellist last on Ãŧldse vÃĩimalik kasvatada ilma, et ma iseennast peaksin kasvatama.

Sotsiaalses mÃĩttes vÃĩib tähelaste juures märgata järgmist omadust. Kui vaadelda, kuidas nad omavahel suhtlevad, siis 3-6-aastastest indigolastest koosnevas rÃŧhmas toimub mänguasjade jagamine teisiti, kui see tavaliselt on. Tavakogemuse järgi vÃĩtab mänguasja see, kes on tugevam, suurem, kiirem ja tähtsam. See on siis ka rÃŧhmaliider, nii Ãļelda väike vaarao. Seejärel saab järgmine rÃŧhmahierarhiast jne. See on nagu pÃŧramiidikujuline hierarhia. VÃĩib-olla tuleb aga kasvataja ja Ãŧtleb: nii ei lähe, et ainult 1 mängib mänguasjaga, teistele on ka vaja anda. See on nagu demokraatlikus Ãŧhiskonnas - kasvataja Ãŧtleb, et igaÃŧks mängib 5 minutit ja ta hoolitseb, et igaÃŧks saaks mängida. Nii tavalistele, kui ka indigolastele on see selline kord vÃĩÃĩras ja neid tuleb selles suunas kasvatada. Kui kasvataja ei sekkuks vaadates indigolapsi mängimas, siis ta märkaks sellist asja: (kui nende sotsiaalne instinkt pole ära rikutud demokraatliku kasvatuse vÃĩi pÃŧramidaalse sÃŧsteemiga nagu näiteks valitseb ka peres, kus vanemad on kÃĩrgemal tasemel, lapsed madalamal), siis vÃĩib näha pilti, et Ãŧks tähelaps vÃĩtab mänguasja ja mängib sellega, teised tegelevad igaÃŧks oma asjaga oma nurgas ega pÃŧÃŧdle selle mänguasja poole. On mÃĩnda aega mängitud, siis paneb esimene laps asja ära. Järgmine tÃĩuseb, vÃĩtab rahulikult asja, mängib, paneb rahulikult tagasi. Keegi ei torma. Jälle järgmine tuleb, mängib, paneb tagasi. VÃĩiks Ãļelda - ideaalne rÃŧhm. Keegi pole enne milleski kokku leppinud ja ei ole ka pÃŧramidaalset sÃŧsteemi. Ei saa Ãļelda, et kes esimesena mängis on kÃĩige tähtsam. LasterÃŧhmas on mingi kord, aga väliselt me ei märka, kuidas see tekkis. Neist lastest igaÃŧhel on vÃĩime luua sotsiaalset tervikut ilma, et täiskasvanu peaks väliste reeglite kaudu sinna sekkuma.

Veel Ãŧks omadus - paljud tähelapsed räägivad elust enne sÃŧndi. Üks tÃŧÃŧpiline tähelapse vestlus oma vanemaga on selline nagu Ãŧhel 6 a. tÃŧdrukul: „Enne sÃŧndimist ma ootasin 14 a. Tol ajal oli sul teine elukaaslane. Ma olin siis juba teel siia maailma, aga rasedus katkes. Ma ootasin 14 a. Sa abiellusid teise mehega. Esimene sobis mulle isaks rohkem, aga see läks nagu läks, ja nÃŧÃŧd olen ma siin.“ Laps jutustab paar detaili ema elust ja ema peab tunnistama, et on vÃĩimatu, et laps oleks vÃĩinud seda teada. Kuidas ta teab?

Teine näide: lapsevanem Ãŧtleb oma 5-aastasele poisile, ma ei saa sinuga enam hakkama, mis ma sinuga nÃŧÃŧd teen? Poiss vastab: „Ei, minuga ei pea midagi tegema. Sa pead ise muutuma selliseks, kelleks sa pead saama.“ Kui seda Ãŧtleks täiskasvanud inimene, siis vÃĩiks Ãļelda, et ta on psÃŧhholoogiliselt haritud. Aga lapse puhul tekib kÃŧsimus, kust ta seda kÃĩike vÃĩtab?

Juhtub ka nii: 8. klassis on Ãŧlesanne kirjeldada 20. sajandi kÃĩige tähtsamat sÃŧndmust. Ja indigolapsele tÃŧÃŧpiliselt kirjutab Ãŧks neist - 20. sajandi kÃĩige olulisem sÃŧndmus maa peal oli minu sÃŧnd.

Need on selliste laste puhul kohe silmapaistvad omadused. MÃĩnel paistab rohkem silma Ãŧks vÃĩi teine omadus, Ãŧlejäänud on siis rohkem peidus. Paljud indigolapsed väidavad, et nad teavad oma missiooni siin maa peal: “Pole mingeid kahtlusi mida ma tahan siin saavutada.” Paljudel on telepaatilised omadused. Tekib tunne, et ta lihtsalt teab minu mÃĩtteid ja tundeid, ÃŧkskÃĩik, kuidas ma tahan neid tema eest peita. Laps isegi vastab minu mÃĩtetele, mida ma pole välja Ãļelnud.

Olulised on ka sensitiivsed vÃĩimed. Nad suhtlevad loodusvaimudega, inglitega. MÃĩnel usuÃĩpetajal tekib probleem, et selline laps ei taha tema tundides käia. Laps väidab, et see, mis ta räägib on lihtsalt jama: “Tema ei tea, millest ta rääkib. Ta kasutab ainult tÃŧhje sÃĩnu. Nii, nagu mina tunnen vaimset maailma, on see hoopis teine.” Paljud Ãŧtlevad, et nad on selleks siia maa peale tulnud, et siia rahu tuua ja seda maist elu muuta heledamaks.

Nii on uus pÃĩlvkond tulnud selleks, et maist elu muuta ja selleks on ka need kaasatoodud omadused.

See kÃĩik vÃĩib kÃĩlada kui fantastika. VÃĩibolla on mÃĩned sellised imelapsed, aga kÃĩik lapsed pole ju sellised. Kas on vÃĩimalik, et peale 92. a. sÃŧndinud lastest 90% on sellised? Edasi minnes vÃĩib kÃŧsida, mis juhtub, kui selline laps satub tavalisse perekonda, tavalisse keskkonda, nagu see siin läänemaailmas on? Kuidas kasvatus- ja haridussÃŧsteem sellise lapse arengule mÃĩjub?

Räägime meditsiinilistest omadustest. 50-ndatest aastatest alates toimuvad inimese ajus kiired muutused. Aju on teine, kui ta varem oli. Aju funktsioonid muutuvad ja ka aju konstitutsioon muutub. NeurofÃŧsioloogilised uuringud näitavad, et aju muutused on nii kiired, et 50 aasta pärast ei saagi seda vÃĩrrelda kaasaja inimese omaga. Millises suunas see läheb? Seda märkavad näiteks pedagoogid, kes väidavad, et praegu on palju lapsi, kes ei suuda keskenduda. Paljudel on raskusi lugemisega. Selgub, et sellistel lastel (ja inimestel) ei teki probleemi, kui nad peavad Ãŧht tervikut vaatama. Raskusi tekib tal alles siis, kui sa kutsud ta analÃŧÃŧsima, Ãŧht Ãŧksikasja uurima. Tervikut ta näeb, aga ta ei suuda Ãŧksikasju analÃŧÃŧsida. See, mis meie täiskasvanud inimese puhul on tavaline – analÃŧÃŧsivÃĩime – seda peavad enamus neist arendama. Vastupidine aga – terviku mÃĩistmine - on nende tugevus. Vaadates Ãŧhte lehekÃŧlge, teab ta kohe, millest on jutt, kui aga paluda selgitada Ãŧhte sÃĩna, siis ta ei saa seda, ta ei näe seda, ei saa sellest aru, mida ta loeb. Kogu lehekÃŧlge näeb ja Ãŧtleb, millest on seal juttu, aga Ãŧksikasju ei näe. Olukord on umbes sarnane sellega, kui Ãŧks inimene vaatleb pilti, näeb, mis on pildi peal maalitud, näiteks puu, aga ei suuda Ãŧksikult maalitud puulehti ja oksi kirjeldada. See nähtus on seotud aju funktsiooni muutusega. Ja kogu meie haridussÃŧsteem on seotud analÃŧÃŧsivÃĩime arendamisega vÃĩi isegi pÃĩhineb sellel, et 5-6 aastasel lapsel peab analÃŧÃŧsivÃĩime olema teatud tasemel. Peab juba lasteaias lugeda ja kirjutada oskama. Koolis saavad aga tihti indigolapsel olema suured probleemid, kui ta aju toimib teisel viisil, kui me seda ette kujutame, sest siis kogu pedagoogiline lähenemisviis lihtsalt ei sobi talle. Ja selliste laste arv kasvab.

Veel Ãŧks probleem on seotud perega vÃĩi keskkonnaga, kuhu sellised lapsed sÃŧnnivad. See väljendub hiljem näiteks hÃŧperaktiivsuses. Mida tähendab hÃŧperaktiivsus? Väliselt seda, et laps ei suuda keskenduda Ãŧhele asjale piisavalt kaua. Ta on väga liikuv. Märkimisväärne on veel see, et kui laps liigub, siis on see iga kord väike katastroof. Vanemad Ãŧritavad hoida last vÃĩÃĩras kohas enda lähedal, aga kohe kui on nende tähelepanu hetkeks lapsest kÃĩrvale kaldunud, juba midagi juhtub. Ja kui on midagi, mis vÃĩib katki minna vÃĩi vÃĩib juhtuda mingi Ãĩnnetus, siis see ka juhtub. Selline laps nagu otsib kÃĩike vÃĩimalikke segaseid situatsioone. Kust tuleb sellise väikese hävitaja vÃĩime? HÃŧperaktiivne laps. Mitte ainult hävitaja. Kui ta on klassis vÃĩi lasteaias, siis selline laps on suur leiutaja. Ta leiab vÃĩimalusi teha midagi, mis ei sobi lasteaia reeglitesse. Tihti ta korraldab, organiseerib asju, mis on vastuolus meie heade tavadega, heade kommetega, heade traditsioonidega, paneb neid proovile, katsetab neid – kas need kombed, need reeglit ikka veel kehtivad, kas neid tasub tÃĩsiselt vÃĩtta, vÃĩi mitte? Tavaliselt on need oma ea kohta natuke liiga pikad poisid, väga aktiivsed, energilised, juhi tÃŧÃŧpi. See on indigolaste Ãŧks tÃŧÃŧp, mida kokku on neli.

Teised on tÃŧdrukud, n-Ãļ läbipaistvad, väga kÃĩhnad ja väga tundlikud. Sellistel tÃŧdrukutel vÃĩivad olla igasugused hirmud ja hirmuunenäod. Nad kardavad pidevalt, et midagi vÃĩib juhtuda, aga seda mitte nende endi, vaid teistega, ka loomade ja taimedega. Nad hoolivad neist ja muretsevad. On väga tundlikud olevused, n-Ãļ abistaja tÃŧÃŧpi. Neil on väga tugev empaatia vÃĩime, nad tunnevad kogu maailmale kaasa.

Veel on n-Ãļ unistajate tÃŧÃŧp, kes on samas ka sensitiivid, kellele mälestused elust enne sÃŧndi on päris reaalne asi. Nad kuulavad väga hea meelega muinasjutte, neil on oma maailm, kus nad elavad. Vanematel tekib tunne, et laps pole Ãŧldse siin. 2-5-aastasel lapsel vÃĩib olla nähtamatu mängukaaslane, kellega ta tundide viisi mängib. Laps vÃĩib tulla pisarates kÃļÃļki ja Ãļelda, et nad läksid sÃĩbrannaga tÃŧlli. Ema kÃŧsib kellega. „Kuidas kellega, Mallega!“ Laps kirjeldab emale nähtamatut Mallet, räägib, mis nad teevad. Tänaval kÃĩndides hoiab Ãŧht kätt ema käes, teine on ulatatud Mallele. See on reaalne nähtamatu maailm lapse kÃĩrval. Siis tuleb aeg, kui Malle on ära läinud vÃĩi kadunud. MÃĩnikord toimub see lÃĩplik lahkumine rahulikult, teinekord vÃĩib see olla Ãŧks väike katastroof, tragÃļÃļdia.

Neljas tÃŧÃŧp on sellised, kes on tehnika, infotehnoloogia alal väga andekad. Lapsed, kes saavad kohe aru mobiiltelefonidest, arvutitest, vÃĩivad isale-emale nende funktsioone seletada ilma, et keegi oleks seda neile enne seletanud. Neist vÃĩivad tulla nii häkkerid kui ka leiutajad. Nad on väga andekad, aga koolis nad ei suuda abstraktseid aineid Ãĩppida. Teoreetiline teadmine, abstraktne info neile ei sobi. Kui neile mingi asi kätte anda, siis nad teavad kohe kuidas seda parandada, kuidas auto sÃĩidab jne. Aga kui hakkad teooriast rääkima, siis ta ei vÃĩta seda vastu.

Mis peab sellisest lapsest meie Ãŧhiskonnas sirgudes saama? Tal on konkreetne missioon, teadmised, mälestused sÃŧnnieelsest elust, telepaatilised ja sensitiivsed vÃĩimed. Ja ta elab tavalises materialistlikus peres. Laps vÃĩib Ãļelda, et ta mängib Mallega, aga ema vastab talle, et see on jama, mingit Mallet pole olemas. Kui laps räägib Mallest juba 2-3 korda, hakkab emal lapse pärast mure. Ta viib lapse psÃŧhholoogi juurde ja kurdab, et lapsel on hallutsinatsioonid, psÃŧÃŧhilised häired. Laps satub arsti juurde. VÃĩi laps tunneb ära, et sellised jutud pole vanematele teretulnud ja jääb vait. Ta teab, et see on keelatud ja ta lihtsalt vaikib. Üks väga tähtis osa tema elust on nÃŧÃŧd alla surutud, see on surutud alateadvusse, vÃĩibolla kaob ka aastate jooksul meelest ära. Aga kÃĩik, mis on surutud alateadvusse, saab suurima mÃĩju inimese fÃŧÃŧsilistele protsessidele, tervisele. Ka täiskasvanutel on nii, et kui mingi tähtis mälestus on n-Ãļ ära unustatud, siis ta alles mÃĩjub tÃĩeliselt, hästi tugevalt ja siis vÃĩib see tÃĩesti haigeks teha. PsÃŧhhoteraapias tulebki esmalt selgeks teha, millised mälestused mÃĩjutavad patsiendi tervist, need tuleb meelde tuletada. Selline peab olema esimene samm. Ühiskond mÃĩjub aga lapsele nii, et ta peab temale tähtsad elamused alla suruma, ära unustama, sest see on keelatud. Ta tahab olla oma vanematele hea laps vÃĩi vältida karistust. Siis ta surub need alla ja mälestused hakkavad tema sees toimima. Ta hakkab rahulolematust tundma, ta tunneb, et tema sees miski keerleb. See pÃļÃļrab ta sees, see häirib teda, aga ta ei tea, mis see on, miks on see nii. Ta ei tunne end hästi, ta muutub rahutuks, hÃŧperaktiivseks. Tal on olnud tahteimpulsid, nad on kehas olemas, nad n-Ãļ liikuvad kÃĩhus edasi-tagasi, aga ei leia väljapääsu. Ja siis ta muutub närviliseks, väga hÃŧperaktiivseks inimeseks. Ja kuna need jÃĩud pole teatud vormimist, teatud suunda saanud, siis neil on kaootiline suund. See kaootiline suund mÃĩjubki nii, et ka tema käitumine on kaootiline, hävitav. Nii sÃŧnnib hÃŧperaktiivne, katastroofe pÃĩhjustav isik.

Teine variant. Vaatame last, kes on väga tundlik, aga tema tahte jÃĩud ei ole liiga aktiivne, nagu näiteks on hÃŧperaktiivsetel lastel, vaid pigem on tal arenenud tunde ja mÃĩtte elu. Kui selline laps sattub keskkonda, mis ei vasta tema siseelule, siis ta ei hakka väliselt selle vastu vÃĩitlema, nagu seda teeb hÃŧperaktiivne laps, vaid ta sulgub endasse ja paneb seina ette maailma ja iseenda vahele. Nii et väldib kontakti teistega, ei vaata enam teistele silma, ei vasta tervitustele. Talle tuleb sisse autistlik joon. Autistid on lapsed, kes kaitsevad ennast välismaailma mÃĩju eest seinaga, kes kardavad seda maailma, kellel on teatud hirm, mis takistab neil Ãĩigesti reageerida sellele, mis väljastpoolt tuleb. Teiste inimeste jaoks pole nad päris normaalsed lapsed, sest kunagi pole teada, mida ta teeb. Autismil vÃĩib olla ka teisi pÃĩhjuseid, siinkirjeldatu tuleb kasvatuse tagajärjel, kui laps on sÃŧndinud keskkonda, mis ei vÃĩimalda tal oma eluÃŧlesandest aru saada ja sellele vastavat kasvatust saada. Need on tÃŧÃŧpilised probleemid, mis tabavad praegu paljusid indigolapsi. Kui vaadata, kuidas haridussÃŧsteem praegu toimib, siis ta on 1) suunatud analÃŧÃŧtilisele mÃĩtlemisele, 2) autoritaarne kasvatus (ka mitte demokraatlik vaid pÃŧramiid, kus koolidirektor on tipp ja sellele järgneb Ãĩpetajate ja Ãĩpilaste hierarhia, mida nooremad lapsed, seda madalamal astmel nad on). Indigolaps satub sellisesse sotsiaalsesse sÃŧsteemi, aga temas endas elab kaasasÃŧndinuna teine ettekujutus sellest, milline peab olema Ãĩige sotsiaalne elukeskkond. Ta mÃĩistab esimest, kuid tunneb, et inimesega on vÃĩimalik ka teisel tasandil suhelda. Et mänguasjaga on vÃĩimalik nii mängida, et Ãŧks vÃĩtab ja mängib sellega mÃĩnda aega, siis vÃĩtab selle rahulikult järgmine ja mängib. Ei ole vaja kokku leppida ega vÃĩidelda selle eest, kes on tugevam ja saab rohkem mängida. NÃŧÃŧd ta satub täiskasvanute poolt loodud Ãŧhiskonda, sÃŧsteemi, kus temalt oodatakse, et ta sätib ennast sinna kÃĩige alumisse ritta. Ja hakkab sealt Ãŧles tulema. Tekib suur vastuolu selles, mis ta endas tunneb, mis on Ãĩige, ja selles, mis tegelikult Ãŧhiskond talle pakub. Juba perekonnas ootavad vanemad, et laps mÃĩistaks, et tema on see väike ja meie oleme suured. Indigolapsele tuleb surve ja ta hakkab loomulikult vastu tÃļÃļtama. Kui tal on palju energiat ja jÃĩudu, siis vanemad Ãŧtlevad, et selle lapsega on probleem, ta tahe on liiga tugev, ta ei allu meile. Nad Ãŧritavad seda tahet ka murda. Kui see ei Ãĩnnestu, lähevad arsti vÃĩi psÃŧhholoogi juurde. VÃĩi siis tÃĩesti neil see Ãĩnnestub, nad murravad selle lapse ja Ãŧhiskonna mÃĩttes on ta juba invaliid. Sotsiaalses mÃĩttes on ta invaliid. VÃĩi ta läheb kooli, esimesed 2-3 aastat asi toimib ja siis ta alateadlikult märkab, et see ei sobi talle, seal pakutav mÃĩtteviis ja maailmavaade on hoopis teine, kui see, mis tal endal on. Muidugi ta ei saa aru sellest kÃĩigest, ei oska ka mÃĩistlikult seletada, mis toimub, aga tal tekib tunne, et ta ei taha kooli minna, ei taha Ãĩppida. VÃĩi tal tekkivad kÃĩhuvalud, seedimishäired, ja edasi ka pidevad peavalud ja väsimuse tunne. Ei taha ka koju minna, sest kodus oodatakse, et ta on koolis olnud. Siis tuleb jälle pahandusi. Ja siis on ta u. 11-12- aastane ja ta hakkab kodust ära jooksma. Selle tagajärjel satub laps tänavale. Tänavalastel on oma keskkond, selline, nagu nad on suutnud selle Ãŧles ehitada. Seal on tähtis vabadus. Vabadus on ideaalne, aga mis neil puudub, on tÃĩeline harmoonia. Mis oleks selliste laste jaoks Ãĩige sotsiaalne keskkond, kus nad vÃĩiksid kasvada ka sotsiaalses mÃĩttes tervete inimestena? See oleks täiskasvanute omavaheline suhtlemine, kus igaÃŧhel on oma vaba ruum. Kus aga siiski suhtlemise tagajärjel koos tehtu tulemus on harmooniline tulemus. Selliseid keskkondi, perekondi on vÃĩrdlemisi vähe, kus inimesed on nii vabad kui ka suudavad harmooniliselt koos tÃļÃļtada. Tavaliselt on Ãŧlekaalus Ãŧks vÃĩi teine osa: kas on liiga palju vabadust ja harmoonia puudub - seal on igaÃŧks omaette ja teeb oma asja ja teda ei huvita, mida teised teevad. See on vabadus ilma harmooniata, n-Ãļ anarhiline vabadus. VÃĩi on tegevused isegi vastuolulised ja tekib konflikt. VÃĩi teine variant: harmoonia on olemas, aga vabadust ei ole. IgaÃŧks on nagu väike osa suurest pÃŧramiidist, väike telliskivi suures ehituses. On kÃŧll harmooniline ja ilus, aga inimene ise on selles oma vabaduse kaotanud. Kumbki neist variantidest indigolapsele ei sobi. Mis saab neist, kui nad saavad täiskasvanuiks neile mitte sobivas Ãŧhiskonnas? Neist tulevad praeguse Ãŧhiskonna hävitajad. Kui neid on inimestest enamus, siis nad suudavad seda ka teha. Siis nad hävitavad nii demokraatia kui ka diktatuuri variandi. Sellistel indigolastel, kes on ära rikutud pÃŧramiidaalse vÃĩi demokraatlik-bÃŧrokraatliku kasvatusega, tekib raskusi, oma kaasatoodud ideaalid, mida nad tahaks positiivselt, konstruktiivselt selle asemele panna, endale meelde tuletada. Mis Ãŧle jääb, on viha ja veendumus, et see, mis on, tuleb hävitada. Aga seda, mis peab olema, seda nad ei mäleta enam - see on alla surutud. See on maailm on ta tervise hävitanud, see on maailm on ainult vihaseks teinud, see maailm on halb ja kÃĩiges sÃŧÃŧdi. See oleks nÃŧÃŧd järgmise 10-20 aasta suur muutus, mida vÃĩib oodata Ãŧhiskonnas. Selline kaootiline sotsiaalne seisund.

Kui kÃŧsida kogenud riigikooli Ãĩpetajate käest, siis näiteks Ãŧks neist väitis, et tema klassi 25-st on 13 sellised lapsed. Mina Ãŧtleksin, et 13 on need, kes torkavad silma. Lähemal vaatlusel vÃĩivad kÃĩik 25 indigolapsed olla, nad on lihtsalt nii tÃļÃļdeldud, murtud, esmapilgul lihtsalt ei pane neid tähele. Teised veel vÃĩitlevad enese eest. See ei ole illusioon, neid lapsi on tÃĩesti palju. Aga Ãŧhiskond on praegu liiga tugev nende jaoks. Kui indigolapsi tuleb juurde, siis see sÃŧsteem saab oma vundamendis hävitatud.

Rootsi statistika näitab, et 25% lastest vajavad koduÃĩpet. Iga neljas laps ei suuda enam klassis olla teiste hulgas ta vajab eraldi Ãĩpet. Üks laps – Ãŧks Ãĩpetaja. Kui mÃĩelda veel sellele, et riigikassa peaks seda finantseerima, siis vÃĩib rääkida riigi pankrotist. Eestis pole olukord palju parem, lihtsalt Eestis pole raha. Mis tehakse nende lastega? Osa on tänavatel, nendega ei saagi praegu tegeleda. Osa satub erikoolidesse ja nende edasine tee pole selge, halvimal juhul vÃĩib see viia noortevanglasse, täiskasvanute vanglasse. Miks see nii läheb? Mul on hea tuttav noormees, kellel vedas. Tema sÃŧndis sellisesse perekonda, kus ei olnud pÃŧramiidi, vaid oli Ãŧheskoos vabaduse ja harmoonia Ãĩhkkond. Ema oli väga andekas inimene ja poiss Ãŧtles, et ema sai minust aru. Ta oli hÃŧperaktiivne laps ja 8. klassi lÃĩpuni ta koolis ei Ãĩppinud. Ta pandi waldorfkooli, kus last ei hinnata, vaid iseloomustatakse. See tähendab, et kui klassiÃĩpetaja arvab, et lapsel on väljavaated oma vÃĩimeid tulevikus arendada, siis ta vÃĩib koos oma klassiga edasi minna ka siis, kui ta aasta tulemused pole eriti head. Paljude tavaliste Eesti haridusametnike jaoks on see nonsenss. Aga kui see poiss lÃĩpetas 8. klassi ja läks 9. klassi, siis ta hakkas Ãĩppima. Tema käest kÃŧsiti, miks ta siis hakkas Ãĩppima? “Ma märkasin, et nÃŧÃŧd tuli aeg, kus ma tahtsin Ãĩppida.” Ta lÃĩpetas kooli hästi ja nÃŧÃŧd ta lÃĩpetab Ãŧlikooli paralleelselt kahes teaduskonnas. Ta on kunsti alal väga andekas. Ta vÃĩib Ãŧksi anda etendust, kus kÃĩik, ka muusika ja kulissid on Ãŧksi tema poolt tehtud. Ta on selgeks Ãĩppinud vene keele ja 19-aastasena Ãŧksi sÃĩitnud läbi kogu endise NL-u, kohanud erinevaid seiklusi. Siis Ãĩppis selgeks hiina keele, et sÃĩita Hiinasse. See kÃĩik mahtus 6 aasta sisse, peale 15. eluaastat. Aga mis oleks temaga enne seda (15 a.) juhtunud tavalises koolis? Peale 3., 4. klassi oleks ta halvate hindade tÃĩttu juba istuma jäänud. Siis veelkord ja veelkord. Oleks ehk vahetanud mitu korda kooli, oleks oma klassi jaoks juba liiga suur olnud. Siis oleks läinud tänavale, vÃĩibolla ka individuaalÃĩppele. Edasi erikool, ja... Poiss oli tehniliselt andekas. Ema teadmata vedas ta kuuri vana teleka ja kuna ema ei lubanud telekat vaadata, ehitas ta sellesse signalisatsioonisÃŧsteemi. Samas ema tÃļÃļkohal pani ta riidekappi ema teadmata väikese anduri. Kui ema tÃļÃļ juures avas riidekapi, et välisriideid selga panna, siis andur saatis signaali poisi telekasse sisseehitatud alarmile, see helises ja andis teada, et varsti on ema kodus. SÃŧsteem toimis. Temast oleks vÃĩinud tulla häkker vÃĩi pangarÃļÃļvel. Tema geniaalsuse puhul oleks ka see toiminud. Siis oleks ta muidugi hävitaja kogu Ãŧhiskonna jaoks. Ühiskond pole Ãŧldse valmis, et selliseid lapsi vastu vÃĩtta. Ühelt poolt vÃĩib Ãļelda, et nendest oleks tulnud meie kultuuri edasivedajad, edendajad, aga kuna Ãŧhiskond on neile nii vastumeelne, siis tegelikult tulevad neist hävitajad. Kas nad peale seda, kui nad on vana hävitanud, on Ãŧldse vÃĩimelised midagi positiivset Ãŧles ehitama, see on suur kÃŧsimus. 20 aasta pärast näiteks. See on suur kÃŧsimus.

Hiina hakkas seda probleemi omal viisil lahendama. Need imelapsed korjatakse kokku ja Ãŧritatakse neist kasvatada ime-täiskasvanuid, et neid militaarvaldkonnas kasutada. Need on sellised imelapsed, kes suudavad näiteks painutada lusikaid, materialiseerida vÃĩi dematerialiseerida asju, teise inimese mÃĩtteid kuulda, kinnisilmi näha jm. Neid on sÃŧndinud juba mitu tuhat. Alguses Hiina valitsus ei tahtnud sellest midagi kuulda, see oli neile probleem. Hiljem nad märkasid, et neid vÃĩib kasvatada sÃĩjamasinateks vÃĩi luureagentideks jne. NÃŧÃŧd on nad loonud kasvatusasutuse, kuhu tuuakse Ãŧle Hiina imelapsed kokku. Arvatavasti tulevad sealt Hiina järgmise pÃĩlvkonna suured tegelased.

See on veel Ãŧks variant, mida vÃĩib selliste lastega teha, aga see pole kogu nende arengu jaoks ideaalvariant. Neil on kindel missioon. Sotsiaalses mÃĩttes juba kirjeldatud uue Ãŧhiskonna loomine, mis ei ole ei demokraatlik ega pÃŧramidaalne. Selline, mille puhul meie Ãŧtleksime, et see on ju puht kommunism, see on ju vÃĩimatu. Kui nende vÃĩimeid vaadata, siis on see loomulik. Et inimesed vÃĩivad omavahel koostÃļÃļd teha ilma tÃŧlitsemiseta, rahulikult probleeme lahendades. Kui vaadata noori inimesi, siis neil on tegelikult see vÃĩime olemas. Ilma, et nad oleksid mingisugust erilist koolitust saanud (mäned?ment, business), mis annab suhtlemiskoolitust. Nad oskavad maha istuda ja kokku leppida. IgaÃŧks saab oma Ãŧlesande, täidab selle ja asi on tÃĩesti pärast kooskÃĩlas. Tihti see toimub iseenesestmÃĩistetavalt, ilma koolituseta. Mis seda vÃĩibolla takistab, on see, et nad on ära rikutud teiste sotsiaalsete vormide (deokraatlik, pÃŧramidaalne) poolt.

KÜSIMUSED

Kuidas on sÃŧndivate lastega?

Mis on tulevase, kasvava pÃĩlvkonna eluÃŧlesanne? Leidsime selle rea, mis puudutab meie pÃĩlvkonda ja mis puudutab praegu lahkuvat pÃĩlvkonda, kes enam ei ole aktiivsed ning neid, kes hakkavad sÃŧndima. On olemas järjepidevus Ãŧlesannetes. 60-ndate aastate noorte pÃĩlvkonna (need, kes on praeguste indigolaste vanavanemad ja kes on n-Ãļ juba ära minemas) Ãŧlesanne oli, kui vaadata vaimse arengu seisukohalt, kultuurilis-ajaloolisest seisukohast avada aken vaimsesse maailma. Et lääne maailma inimese teadvuses tekiks muutus, arusaam, et elu ei lÃĩpe surmalävega, vaid läheb edasi. Ja kirjeldused kliinilisest surmast jne olid selle pÃĩlvkonna Ãŧlesanne. Seal oli palju noori inimesi, kes otsisid vaimseid kogemusi. Nad läksid Indiasse vÃĩi pÃļÃļrdusid gurude poole. Sel ajal jÃĩudsid Euroopasse ja levisid mÃĩisted nagu meditatsioon jm. Kogu hipiliikumine koosnes inimestest, kes otsisid vaimseid kogemusi. Paljud läksid seda lihtsat teed, et näiteks uimastite abil neid kogemusi saada. Selle tulemusena on meil uimastiprobleemid. See on see osa missioonist, mis ei ole täide viidud. Iga kord on nii, et kui mingi asi ei toimu Ãĩigesti, siis jääb see probleemina Ãŧhiskonda. Uimastiprobleem tuli selle kaudu, et oli inimesi, kes otsisid vaimseid kogemusi, kellele aga lääne Ãŧhiskond oma valdava materialistliku maailmavaate tagajärjel ei suutnud pakkuda Ãĩigeid teid nende kogemuste saamiseks. Nii et vÃĩeti abiks uimasteid. Alguses olid uimastid (LSD jt ) legaalsed. Nad andsid sarnaseid kogemusi nagu kliiniline surm ilma, et sa peaksid surema. Siis hakati neid keelama ja siis olid uimastis juba midagi muud nii Euroopas kui ka Ameerikas. Selle pÃĩlvkonna Ãŧlesanne oli vaimsele maailmale siin maailmas ruumi tegemine, et ta vÃĩiks olla siin legaalselt, sest enne seda oli vaimsest maailmast rääkimine keelatud. See oli kas ebaviisakas vÃĩi oli see inimene kummaline tÃŧÃŧp, kes vajas psÃŧhholoogilist abi. Kui Ãŧks Ameerika arst 60-aastatel kirjeldas Ãŧhes artiklis oma kogemusi sellest, et nende vähipatsientide hulgast, kes said terveks, on palju selliseid, kes suutsid oma haiguse ajal millelegi vÃĩi kellelegi olulisele andeks anda, kaotas ta oma arsti litsentsi. Ka psÃŧhhiaatritel oli see keelatud, psÃŧhhiaater, kes rääkis vaimsest maailmast, poleks tohtinudki sel alal tÃļÃļtada. 80-ndatel aastatel kirjutas Ãŧks Belgia arst meditsiinilises ajakirjas taaskehastumisest ja temalt vÃĩeti arsti litsents ära. Ülaltoodut faktide pÃĩhjuseks pole lihtsalt meeleolud, vaid selle taga seisavad vÃĩimsad Ãŧhiskondlikud eelarvamused, mis mÃĩjuvad inimeste alateadvuse sÃŧgavustes. 60-aastate noorte pÃĩlvkonna Ãŧlesanne oli neid eelarvamusi hävitada.

Meie, see tähendab indigolaste vanemate, pÃĩlvkonna Ãŧlesanne on nendes ruumides, kus vaimne maailm on legaalne, hakata vaimse maailmaga reaalset koostÃļÃļd tegema. Seal on oma mÃĩju, seal on oma seadused. Üks laps tuleb maa peale ja tal on oma missioon. VÃĩib Ãļelda, et ma ei tea sellest midagi, kui lapsel veab, siis ta leiab oma Ãĩige elutee, kui ei vea, siis ei leia. Ma Ãŧritan oma parimat teha, aga ma ei tea sellest midagi. See on Ãŧks vÃĩimalik seisukoht. Teine on see, kui kÃŧsida, kas on sellest missioonist vÃĩimalik teada. Kui ma olen tema kasvataja, kuidas ma vÃĩiksin temast aru saada, milliste Ãŧlesannetega on ta siia maa peale tulnud. See oleks suurepärane, siis ma vÃĩiksin tema kasvatust niimoodi korraldada, et see vÃĩimaldaks tal oma missiooni täita. Ja kui see ei toimi, siis näiteks Ãŧks 10-ne aastane tÃŧdruk Ãŧtleb, et elu on mÃĩttetu, milleks elada, kui see läheb samamoodi 60 aastat, surmani ja siis on kÃĩik. See on ju mÃĩttetu. KÃĩik on ÃŧkskÃĩik. Kas sa oled olnud vÃĩi sind pole olnud, vahet pole. Hiljuti sain kirja Ãŧhelt 22-aastaselt. Ta Ãŧtleb, elu on mÃĩttetu, ma ainult vaatan, kuidas ma pean oma enesetapu sooritama. Kusjuures väliselt vaadates ootab noort meest edukas karjäär. Mis siis juhtus? Ta kaotas oma elumÃĩte, millega ta tuli siia maailma.

Seega oleks praeguste täiskasvanute pedagoogiliseks ja teraapiliseks Ãŧlesandeks, aidata indigolastel nende elumÃĩtet mitte ära unustada, ja neile, kes on ära unustanud, seda uuesti meelde tuletada. Siin pole Ãĩige koht, seda teemat pikemalt arutada ja lahti rääkida, vÃĩib ainult mainida, et olemas erinevaid meetodeid, mis seda vÃĩimaldavad, ja et neid meetodeid ka rakendatakse. (Vaata näiteks www.hot.ee/kristlasteosadus, artikkel: lisa I artiklile kolmanda pÃĩlvkonna tÃļÃļrÃŧhmadest, vÃĩi waldorfpedagoogika lehekÃŧlgi.) ÜldmÃĩttes on aga praeguse täiskasvanute pÃĩlvkonna Ãŧlesanne maise elu erinevad alad kooskÃĩlla viia vaimse maailma seadustega. Mida see konkreetselt tähendab pedagoogika alal, sellest oli juttu Ãŧleval.

Mis on aga indigolaste pÃĩlvkonna Ãŧlesanne?

Siin vÃĩib Ãĩelda, et nende Ãŧlesanne on maise elu viljad viia vaimsesse maailma. See Ãŧlesanne on ka väga konkreetne. Nimelt, kui Ãŧks pÃĩlvkond lahkub maa pealt, siis ta viib kaasa oma maise elu kogemused vaimsesse maailma. Aga samas on ka tulemas maa peale järgmine pÃĩlvkond. MÃĩlemad kohtuvad vaimses maailmas - lahkunud tulijatega. Selle kohtumise ajal toimub kogemuste vahetus - need, kes on lahkunud, tutvustavad maa peale tulijaid selle maise eluga omadustega. Need kes on tulemas vaimsest maailmast maa peale, tutvustavad maalt lahkujaid vaimse maailmaga. Selline koostÃļÃļ on mÃĩlemale poolele tähtis ja kasulik. Ja selle kogemuste vahetuse tagajärgi me näeme, kui näiteks märkame: tÃĩesti, need praegused lapsed oskavad näiteks palju paremini toime tulle kÃĩrginfotehnoloogiaga, mobiilidega, kompuuteritega kui nende vanemad ja vanavanemad. Nad tunnevad nuppe, pultide funktsioone, ilma et oskaksid veel kasutusjuhendeid lugeda. Miks? Sest nad on juba vaimses maailmas kohtunud nende kogemustega, mis infotehnoloogia alal said maa pealt lahkunud inimesed. See, mida vanavanemad on aastaid Ãĩppinud, toovad lapselapsed kaasasÃŧndinud vÃĩimetena maa peale. Üks teine näite on seotud indigolaste Ãŧhe teise omadusega, millest oli ka varem juba juttu - kuulda tÃĩtt sÃĩnade taga. Seda omadust aga arendasid inimesed aastakÃŧmneid endises NÃĩukogude Liidus, kuuldes valede tagant ja sÃĩnade vahelt seda välja, mida tegelikult Ãŧks vÃĩi teine teleka ja Vremja uudis tähendas. Indigolapsed seda enam ei Ãĩpi, neil on see kaasasÃŧndinud vÃĩime.

Selline kogemuste vahetus vÃĩimaldab inimestel, kes tulevad maa peale, selle muutliku maise eluga paremini toime tulla. Kui näiteks lapsed peaksid igal elualal sama kaua harjuma ja Ãĩppima asjadega ja asjaoludega toime tulla, nagu nende vanemad, vanavanemad jne, osutuks igasugune areng maa peal vÃĩimatuks. Selleks, et see siiski toimuks, on olemas lahkujate ja tulijate omavaheline koostÃļÃļ vaimse ja maise maailmade lävel. Aga seoses meie tsivilisatsiooni kiireneva arenguga on siin tekkinud Ãŧks suur probleem. Pidades silmas seda, et viimase aastasajandi jooksul on inimkonna areng kiirenenud, nii et vÃĩib Ãļelda, et tänapäeval toob kÃŧmne aastane areng sama palju muutusi meie elusse, nagu varem tÃĩi seda Ãŧks aastasajand – seda saab ära tunda, kui vÃĩrrelda meie elu 90-ndate alguses praeguse eluga, vÃĩi elu 80-ndates aastates 90-ndate aastatega jne - siis peab Ãŧtlema, et see info, mida lahkunud hinged tulijatele toovad, on vananenud, kuna enamus lahkunutest on eakad inimesed, kes enam ei vÃĩtta aktiivselt osa maisest elust. ÜhesÃĩnaga, vanavanemate kogemused enam ei kajasta maise elu tegelikku seisundit. Seega tekkis oht, et hakkavad tulema maa peale hinged, kellel on ainult vananenud info sellest maisest elust ja kes pole praeguse maise eluks valmis. Et seda ei juhtuks, peavad maa peal elavad inimesed Ãĩppima tegema koostÃļÃļd tulevate hingedega, et neile aidata saada värskemaid kogemusi maisest elust. Sellisest tÃļÃļst rääkivad aga indigolapsed ise, kui nad oma missioonist kirjeldavad. Esiteks on indigolastel tihti mälestused oma elust enne sÃŧndimist. See tähendab aga, et nende jaoks on maailm, kus asuvad hinged, kes alles tahavad sÃŧndida, mitte vÃĩÃĩras, vaid Ãŧsna tuttav. Kui need mälestused neil meelde jäävad ka täiskasvanueas, siis leiavad nad praktilisi vÃĩimalusi veel maa peal mitte sÃŧndinud hingedega koostÃļÃļd teha, neile seda maist elu näidata, neid selle maise eluga tutvustada, ise elades maa peal. Üks näide sellest: Flavio M. Cabobianco on indigolaps, kes kirjutab oma raamatus, mis kannab pealkirja “Ma tulen päikeselt”, kuidas ta ÃļÃļsiti rändab vaimses maailmas, kohtub seal erinevate vaimsete olevustega ja räägib neile maisest elust. Pedagoogilisel alal tähendab selline maise elu viljade kandmine vaimsesse maailma, mis on indigolaste pÃĩlvkonna missiooni Ãŧks osa, kooli pÃĩhimÃĩtte edasiarendamist. Sellisesse kooli kuuluksid siis mitte ainult vanemate kool Ãŧhe osakonnana, kus Ãĩpetatakse tulevaid vanemaid indigolastega toime tulla - sellise asutuse vajadus oleks Ãŧlaltoodud kirjelduste mÃĩttes iseenesest mÃĩistetav, kuna kaasaegsed vanemad ei oska selliste lastega Ãŧldse toime tulla, pole pÃĩhimÃĩtteliselt valmis, selliste laste olemasoluga kohaneda, ja sooviksid, et asjad toimuksid traditsioonilisel viisil lihtsalt edasi - vaid sellisesse kooli peaks kuuluma ka veel Ãŧks osakond, mis tegeleb tulevastele lastele maise eluga tutvustamisega. Tänapäeval kÃĩlab see jutt kÃŧll utoopiana, aga mitte indigolastele endile. Kui seda neile rääkida ja pärast kÃŧsida, kas nad sellest, mis neile räägiti, ka aru said, siis vastavad 7-9 –aastased kindla häälega “Jah”. Seega on sellise kooli rajamise kÃŧsimus Ãŧhelt poolt vaid aja kÃŧsimus, nimelt kuni need lapsed täiskasvanuteks saavad, teiselt poolt aga kasvatuse kÃŧsimus, nimelt, kas neil veab, ja kas nad suudavad oma eluÃŧlesandeid kuni täiskasvanuks saamiseni mitte ära unustada. Selle eest aga peaks hoolitsema praegune täiskasvanute pÃĩlvkond, nagu sellest oli juba juttu.
_________________
Always Outnumbered, Never Outgunned

[indigokleerik]

Uued lapsed

LÃŧhendatult Drunvalo Melchizedeki raamatust "Elulille iidne saladus"II osa

Meie, inimesed, oleme tÃĩepoolest veidrad. KÃĩikjal leiavad aset hingematvalt erutavad, kÃĩiki vanu arusaamu pea peale pÃļÃļravad imed, kuid meie ratsionaliseerime neid järjekindlalt olematuks. Me teeme nii Ãŧksnes mugavusest – et vana maailm vÃĩiks jääda muutmatuks ning kesta endistviisi edasi. Mitte keegi ei taha paati kÃĩigutada. Tegelikult soovib enamus meist lihtsalt edasi magada ning peita end nende määratult suurte muutuste eest, mis meie igapäevaelus aset leiavad. Viimase saja aasta jooksul on Maa nii palju teisenenud, et mitte keegi, tÃĩepoolest mitte keegi, ei oleks teid uskunud, kui oleksite kirjeldanud seda, mis praegu toimub, näiteks aastal 1899.

Oleme jÃĩudnud uude aastatuhandesse. Ent kuidas kÃŧll muutus see maailm nii kiiresti supertehnoloogiliseks? Aga seepärast, et areng on toimunud geomeetrilises progressioonis.

Teadmiste kasv praegusel ajal

1999. aasta sÃŧgisel rääkisin ma Yukatanis Edgar Mitchelliga. Meid mÃĩlemaid oli kutsutud esinema maiade konverentsile, mille käigus maiade preester Hunbatz Men viis läbi „Päikese uue valguse“ tseremoonia. Tegemist oli väga tähtsa ning imeilusa, mitmepäevase tseremooniaga, mille läbiviimine on olnud sajandeid keelatud. Tähistati Päikeselt saabuva uue valguse tuleku algust, mis viib Maa uuestisÃŧnnini.

Dr Mitchelli väitel on NASA keset suurimat läbimurret teaduse ajaloos, mis Ãŧletab isegi relatiivsusteooria ning kvantfÃŧÃŧsika. Nimetatud sÃŧsteemid pole ka omavahel kunagi täielikult kokku sobinud ning nende kÃĩrvutamisel on ikka ilmnenud anomaaliaid. Seepärast otsiski Einstein Ãŧhendväljateooriat, sooviga Ãŧhendada kÃĩiki universumis toimivaid jÃĩudusid Ãŧhteainsasse matemaatilisesse valemisse. Alates Einsteinist on teadusmaailm neid nn pÃŧha graali valemi otsinguid jätkanud.

Dr Mitchelli väitel on NASA leidnud vastuse. Ta lisas, et NASA on viimase viie aasta jooksul (enne 1999. aasta septembrit) kogunud sama palju fakte meie fÃŧÃŧsilise reaalsuse kohta kui kogu tsivilisatsioon viimase 6000 aasta jooksul kokku. Veelgi enam, ta Ãŧtles, et oleme viimase kuue kuu vältel Ãĩppinud sama palju kui sellele eelnenud viie aasta jooksul! Jah, areng on toimunud geomeetrilises progressioonis. Lisaks demonstreeris dr Mitchell ilmekalt, kuidas kÃĩigest sada aastat tagasi oleks ideed Kuu peale lendamisest peetud absoluutselt vÃĩimatuks.

Seega on NASA avastanud Ãŧhendväljateooria. See on suur läbimurre Reaalsuse olemuse mÃĩistmises. On avastatud, et Reaalsus on holograafiline ning sarnaselt hologrammile, kus Ãŧhest väikesest, tervikkujundi mistahes punktist vÃĩetud fragmendist saab tuletada kogu terviku, sisaldab iga väiksemgi osake fÃŧÃŧsilisest reaalsusest eneses kogu universumi täielikku mudelit. Ka teie sÃĩrmekÃŧÃŧne tÃŧkikeses peituvad kaugete tähtede mustrid.

Vastupidine on isegi veel huvitavam. Seda sÃĩrmekÃŧÃŧne tÃŧkikest vÃĩib leida mitte ainult teie sÃĩrme otsast, vaid kÃĩikjalt kogu kosmosest. Reaalsus pole see, mida oleme uskunud selle olevat. Hindud kutsuvad meie reaalsust maajaks, mis tähendab „illusiooni“. Neil on Ãĩigus. See on hologramm. KÃĩik olemasolev on Ãŧksnes valgus!

PÃĩhja-, LÃĩuna- ja Kesk-Ameerika pÃĩlisrahvaste esindajad sooritasid tseremoonia, mis Ãŧhendas kondori ja kotka, tunnistades sellega, et järgnevad 13 aastat on selle Maa, nii nagu meie teda tunneme, viimane tsÃŧkkel. Paljud maiade kalendri tÃĩlgendajad on Ãļelnud, et viimane tsÃŧkkel lÃĩpeb 2012. aastal, kas 22. vÃĩi 24. detsembril. Kuid meie vanemad vennad, kogid, on kinnitanud, et viimane, 13-aastane tsÃŧkkel algab 2000 aasta 19. veebruaril ning lÃĩpeb 2013. aasta 18./19. veebruaril.

Ja miks ei peaks see suur muutus aset leidma just praegu? Kas pole teid juba pikemat aega ikka ja jälle hoiatatud nimetatud sÃŧndmuse eest? Peaaegu kÃĩik prohvetid, kes kunagi Maa peal on elanud, nägid aegade lÃĩppu saabumas just nÃŧÃŧd – ajal, mil te neid ridu loete. See ajavahemik, erinevalt Ãŧlalmainitud viimasest 13-aastasest tsÃŧklist, kestab 1998. aasta 26. veebruarist (mil toimub päikesevarjutus) kuni 2013. aasta 18./19. veebruarini ning tegemist on Suure Muutuse ajaga. Pange tähele, et selle tsÃŧkli lÃĩputähtaeg erineb traditsioonilisest maiade poolt pakutavast 2012. aasta 24. detsembrist.

Edgar Cayce („magav prohvet“), Nostradamus, Neitsi Maarja, Yogananda, piibel ja paljud teisedki allikad on ennustanud, et praegune aeg on suurte muutuste aeg. Ühed nägid seda ajavahemikku hirmsa hävingu ja piina perioodina, mil Maa peal leiavad aset tohutult suured muutused ning maailm teiseneb tundmatuseni; teised nägid kiire vaimse kasvu ajastut, aega, mil leiab aset ÃŧlestÃĩusmine uude maailma. MÃĩned nägid ette mÃĩlemat.

HÃĩimurahvad Ãŧle kogu maailma – maoorid Uus-Meremaal, suulud Aafrikas, kahunad Havail, eskimod Alaskal, maiad Mehhikos ja Guatemalas, kogid Kolumbias, PÃĩhja-Ameerika pärismaalased, ?intoismi järgijad Jaapanis ja paljud teised – kÃĩik tunnetavad ja ennustavad, et suur muutus kas tuleb vÃĩi ongi juba aset leidmas.

Miks on nii paljud erinevatel aegadel elanud suurkujud osutanud just sellele kindlale ajavahemikule meie ajaloos? Miks ei vÃĩiks see suur muutus aset leida just nÃŧÃŧd? Ja kas see ehk juba ei toimugi?

1899. aastal elas sel planeedil 30 miljonit eluvormi. Alates ainuraksest amÃļÃļbist kuni imepäraste inimeste ning delfiinide loomiseni kulus Maa-Emal nende erinevate eluvormide manifesteerimiseks miljardeid aastaid. Inimkonnal on aga energia väärkasutamise ja ebateadlike tegude tagajärjel kulunud vaid sada aastat, et vähendada eluvormide arvu Maa peal poole vÃĩrra. Üle 15 miljoni liigi on nÃŧÃŧd lÃĩplikult hävinud. Kuidas saab meie teadvus tÃĩusta Ãŧheaegselt nii kÃĩrgele ning manduda samas nii sÃŧgavale?

Kui suudaksime kontrollida oma saamahimu ning elada oma sÃŧdames, vÃĩiks meil veel hästi minna. Olen kindel, et Maa-Ema on leidnud viisi, kuidas päästa meid, hoolimatuid inimesi. Ja kui oletame, et mul on Ãĩigus, siis kas teate, kust see uus lootus pärineb? Mitte suurtelt teadlastelt ega teistelt tarkadelt inimestelt; see lootus pärineb meie sÃŧÃŧtutelt lastelt. Lapsed näitavad meile teed, nii nagu see piibli järgi pidigi minema.

Indigolapsed

Esimesed indigolapsed (sest nii neid nÃŧÃŧd teadlaste poolt nimetatakse) avastati aastal 1984. See oli aasta, mil korraga märgati senistest normidest väga erineva iseloomuga laste olemasolu ning nimetatud ajast alates on hakatud seda uut inimtÃŧÃŧpi tähele panema kÃĩikjal. 1999. aastal oletasid teadlased, et umbes 80-90 protsenti kÃĩikidest USA-s sÃŧndivatest lastest on indigolapsed. Ma usun, et see arv tÃĩuseb tulevikus 100 protsendi lähedale. Neid lapsi ei sÃŧnni mitte ainult USA-s, vaid ka paljudes teistes maades, mille elanikkonda iseloomustab laialdane arvuti kasutamine.

Lee Carroll ja Jan Tober on kirjutanud raamatu pealkirjaga „Indigolapsed: Uus pÃĩlvkond on saabunud“. See raamat pÃĩimib tervikuks teaduslikke uuringuid, samuti uusi lapsi uurinud arstide, psÃŧhholoogide ja teadlaste kirju ning märkmeid. Minu teada oli tegemist esimese uusi lapsi käsitleva raamatuga maailmas. Olen selliste laste olemasolust teadlik olnud viimased kÃŧmmekond aastat vÃĩi isegi kauem ning arutanud nimetatud teemat sadade teiste muutust märganud täiskasvanute ning lastega. Kuid enne kÃĩnealuse raamatu ilmumist ei tunnistanud nende olemasolu ametlikult mitte keegi. Seega tänan ma Lee’d ja Jani selle raamatu Ãĩigeaegse väljaandmise eest. Kui soovite detailsemat infot, siis lugege kindlasti nende raamatut.

Kuid mille poolest on siis ikkagi indigolapsed nii erilised?

Esiteks on indigolapsed väga targad. Nende IQ on keskmiselt 130 ringis ja ma pean silmas keskmist IQ-d, sest paljude selliste laste IQ on palju kÃĩrgem ning ulatub geeniuse tasandini, mis on 160 vÃĩi enam. 130-se IQ-ga inimesed pole kÃŧll veel geeniused, kuid varem oli sellise IQ-ga inimesi vaid Ãŧks 10 000-st. NÃŧÃŧd on see aga muutunud tavaliseks. Inimrassi intelligentsus on teinud märgatava hÃŧppe.

Selliseid lapsi uurinud arstid ja psÃŧhholoogid on leidnud, et arvutid tunduvad neile olevat justnagu ajude laienduseks. Need lapsed on palju enam vÃĩimelised mÃĩistma arvuti tarkvara toimimispÃĩhimÃĩtteid kui neile eelnenud pÃĩlvkonnad. Kuhu see kÃĩik välja viib, vÃĩime vaid oletada.

Ma leian, et nende uute Ãŧlitarkade laste juures on huvitav see, et haridussÃŧsteem ning Ãĩpetajad pidasid neid esialgu puudulikeks. Arvati, et nad on probleemsed, ning nende intelligentsust ei märgatud Ãŧldse. Neil diagnoositi tähelepanuvÃĩime puudulikkus (ADD), sest nad ei suutnud keskenduda ÃĩppetÃļÃļle. NÃŧÃŧdseks on probleemi olemus selgunud. Asi pole mitte lastes, vaid hoopis haridussÃŧsteemis, mis ei vasta selliste andekate laste vÃĩimetele ega vajadustele. Lapsed lihtsalt igavlevad informatsiooni aegunud edastamisviisi, aegluse ning sisu puudulikkuse tÃĩttu. Fakt on see, et meil tuleb end kohandada nende uute laste vajadustele. Andke indigolapsele, kellel on diagnoositud tähelepanupuudulikkus (ADD) vÃĩi (ADHD) kätte midagi, mis teda tÃĩeliselt huvitab ning te näete avanemas tema geniaalsust. Kuid me peame veel väga palju Ãĩppima, kui soovime aidata neil lastel avada oma määratut potentsiaali.

Indigolapsi uurivatele inimestele on selge, et neil on ka väga kÃĩrgeltarenenud Ãŧlemeelelised vÃĩimed. Nad suudavad sÃĩna otseses mÃĩttes lugeda oma vanemate mÃĩtteid. Seega teavad nad, mida te mÃĩtlete. Need ja teised erinevused, mille kohta vÃĩite pikemalt lugeda raamatust „Indigolapsed“, on viinud uurijad järelduseni, et on Ãŧlioluline leida uus tee selliste laste kasvatamiseks. Kui teie enda lapsed vÃĩi lapsed, kelle kasvatamises osalete, on sÃŧndinud pärast 1984. aastat, siis peate te seda raamatut kindlasti lugema.

Loomulikult vaieldakse palju ka selle Ãŧle, kes need indigolapsed Ãŧldse on. Paljud selgeltnägijad Ãŧtlevad, et nad on laskunud indigokiirest, väga kÃĩrgelt teadvustasandilt, ning ei pärine Ãŧldsegi Maalt. Usun, et see on tÃĩsi, sest kui ma 1971. aastal esimest korda ingleid kohtasin, rääkisid nad mulle uutest lastest, kes saabuvad tulevikus ning muudavad maailma. Nad kirjeldasid asju, mis praeguseks hetkeks on juba hakanud teostuma.

Paljud selgeltnägijad, kellega olen seda teemat arutanud, arvavad, et need lapsed pärinevad tegelikult kahest erinevast kosmilisest allikast. Üks neist on indigokiir ning teine sÃŧgavsinine kiir, mis on kÃŧll sarnane, ent siiski erinev. Kuid sÃĩltumata sellest, kust nad pärit on, erineb nende olemus kahtlemata tavalisest inimesest.

ÜlivÃĩimetega lapsed

ÜlivÃĩimetega lapsed on arvatavasti kÃĩige ebatavalisem ning karismaatilisem liik neist uutest, tänapäeval sÃŧndivatest lastest. Hämmastavad vÃĩimed, mille demonstreerimine on tekitanud sensatsioone, eristavad neid Ãŧlejäänud kategooriatest. ÜlivÃĩimetega lapsed suudavad teha imesid, mida enamike inimeste arvates on vÃĩimalik näha vaid arvutigraafika abil loodavates filmides. Nende laste puhul on hämmastav aga see, et nad teevad seda kÃĩike päriselt. Kui need lapsed meie maailma ei muuda, siis ei muuda seda mitte keegi. Pange tähele, kuidas nende laste vÃĩimed sarnanevad manifesteerimisele. See, millele te iganes mÃĩtlete, teostub! Ja need lapsed suudavad seda ka demonstreerida.

Paul Dong ja Thomas E. Raffill on kirjutanud raamatu „Hiina ÃŧlivÃĩimetega lapsed“, kus kirjeldatakse, mis on toimunud viimastel aastakÃŧmnetel Hiinas just seoses nende uute, ÃŧlivÃĩimetega laste avastamisega. Esimene selline laps leiti aastal 1974 ja tegemist oli poisiga, kes suutis vaadata kÃĩrvadega. Hiina valitsus väidab, et sellised lapsed vÃĩivad kinniseotud silmadega näha nii oma kÃĩrvade, suu, keele, kÃŧÃŧnarnukkide, käte kui jalgadega. Iga laps on erinev, kuid nende vÃĩime näha selliste ennekuulmatute kehapiirkondade abil on täiuslik. Testid, mis lastega läbi viidi, näitasid, et nad ei eksinud kunagi.

Avastasime ka Mexico City’s elavates lastes täpselt samasuguseid uusi omadusi. Neid vÃĩib olla rohkemgi, kuid meie leidsime Ãŧle tuhande lapse, kes suutsid vaadata oma erinevate kehaosadega. Märkimisväärne on see, et need mehhiko lapsed suutsid näha täpselt samade kehaosadega kui hiina lapsedki.

Paul Dongi väitel oli erinevate kehaosadega nägemine selline Ãŧlemeeleline vÃĩime, mis pälvis Hiina valitsuse tähelepanu, kuid Ãŧsna varsti mÃĩisteti, et see vÃĩime on vaid jäämäe tipp. Need lapsed hakkasid demonstreerima veel teisigi Ãŧlemeelelisi vÃĩimeid, mida „tavapärase“ reaalsuse sees olles on päris raske aktsepteerida.

Hr. Dong kirjutab, kuidas mitmel korral lubati auditooriumi tuhandest vÃĩi enamast inimesest koosnev vaatajaskond ning igaÃŧhele ulatati elav roosipung. Kui kÃĩik olid istunud ning vaikseks jäänud, tuli lavale väike, umbes kuueaastane hiina tÃŧdruk. Ta oli Ãŧksi ning seistes lava keskele, pÃļÃļrdus tÃŧdruk näoga inimeste poole. Seejärel, tema vaikse käeviibutuse peale, avanesid hämmastunud vaatajaskonna silme all tuhat imeilusat roosiÃĩit.

Hr. Dong jutustab, kuidas Ãŧle viie tuhande väikese lapse avalikkuse ees teisigi imepäraseid vÃĩimeid demonstreerisid. Saage aru, et Hiina valitsus kontrollis neid lapsi hoolikalt, et kindlaks teha, kas see, millest ma kohe rääkima hakkan, on tÃĩeline vÃĩi mitte. Ja valitsus veendus, et laste vÃĩimed olid tÃĩelised.

Üks laps tavatses vÃĩtta riiulilt juhusliku, tablettidega täidetud purgi, näiteks vitamiinipurgi. Purk oli Ãŧmbritsetud kilega ning suletud tugeva metallist vÃĩi plastikust kaanega. Seejärel asetati purk suure tÃŧhja laua keskele. Samal ajal jälgiti toimuvat videokaameraga.

Laps Ãŧtles vaatajaskonnale, et ta alustab, kuid vaatajad ei märganud, et ta oleks midagi teinud. Äkitselt läbis Ãŧks suletud purgis olev tablett klaasist seina ning ilmus lauale. Paljudel juhtudel vÃĩttis laps seejärel mÃĩne teise asja, näiteks mÃŧndi, asetas selle lauale ning toimetas seejärel läbi klaasi ikka veel avamata anumasse. Need ja teisedki sarnased demonstratsioonid viitavad kÃĩik neljanda dimensiooni teadvusele, kus see, mida mÃĩtlete ning see, mis juhtub, on omavahel seotud.

Raamatu „Hiina ÃŧlivÃĩimetega lapsed“ andmetel on hiina lapsed demonstreerinud veel mitmeid teisigi Ãŧlemeelelisi vÃĩimeid. Kui olete kÃĩnealusest teemast huvitatud, lugege seda raamatut. Te vÃĩite ju arvata, et tegu on lihtsalt mustkunstniku trikkidega, kuid kui te oleksite neid demonstratsioone isiklikult näinud, mÃĩistaksite, et seda kÃĩike on ikkagi väga raske seletada. Esimesed kÃŧmme aastat ei uskunud ka Hiina valitsus nimetatud nähtusesse, kuid ÃŧlivÃĩimetega laste arv kasvas Ãŧha. Aastaks 1997, kui ilmus raamat „Hiina ÃŧlivÃĩimetega lapsed“, oli avastatud Ãŧle 100 000 selliste vÃĩimetega lapse. Tegelikult pidid valitsus ja hiina teadlaskond juba 1985. aasta paiku omaks vÃĩtma, et nende laste vÃĩimed on tÃĩelised.

Kuna mÃĩisteti, mida see vÃĩib tähendada, asutas Hiina valitsus koole, et aidata neil lastel oma vÃĩimeid välja arendada. Millal iganes nÃŧÃŧd mÃĩni imevÃĩimetega laps avastatakse, saadetakse ta kohe Ãŧhte sellistest koolidest. Oluline on siinkohal fakt, et niisugusesse kooli vÃĩidakse vÃĩtta ka tavalisi lapsi, kellel ei teata olevat mingeid imevÃĩimeid, kuid sÃŧnnipäraste imevÃĩimetega laste juuresolekul sooritavad nad pärast vastava treeningu läbimist täpselt samasuguseid imetegusid.

See seostub mul omakorda Uri Gelleriga, kuulsa imemehega Iisraelist, kes vÃĩib painutada metallist asju palja pealevaatamisega. Oma raamatus „Uri Geller, minu lugu“, räägib ta juhtumist, kuidas ta demonstreeris oma vÃĩimeid kÃĩikjal Ãŧle kogu Euroopa näidatavas telesaates. Selle saate ajal palus ta inimestel tuua teleekraani ette noad, kahvlid ja lusikad. Miljonite tunnistajate juuresolekul painutas ta saates, otse vaatajate silmade ees sÃļÃļgiriistu ja tegi seda sama ka sÃļÃļgiriistadega saadet vaatavate inimeste kodudes. Sellel demonstratsioonil oli ka Ãŧks huvitav kÃĩrvalefekt. Vahetult pärast saadet ning järgnenud päeval tulnud kÃĩnede pÃĩhjal avastati, et Ãŧle 1500 lapse olid vÃĩimelised tegema sama asja, nähes seda vaid Ãŧks kord oma silme all toimumas. KÃĩik need lapsed suutsid nÃŧÃŧd samuti painutada mÃĩttejÃĩul metallist sÃļÃļgiriistu.

Need read pärinevad 1974. aasta oktoobri New York Times'ist: „Teadlaskonna tähelepanu on juhitud asjaolule, et on midagi, mis väärib nende tähelepanu ja nÃĩuab järeleuurimist Ãŧlemeeleliste vÃĩimete valdkonnas.“ Kuid siin me nÃŧÃŧd oleme, uues aastatuhandes, ja teadus ei tunnista siiani, et Ãŧlemeelelised vÃĩimed on potentsiaalselt olemas igal inimesel. Ma usun, et uued lapsed, kes sÃŧnnivad praegu kÃĩikjal Ãŧle kogu maailma, panevad ka teadusringkondi Ãĩige pea aktsepteerima seda, mis on alati tÃĩde olnud. Vanal paradigmal pole siis enam kusagile kinnituda ning tal tuleb lahustuda.

KÃŧlastasin 1999. aasta septembris Venemaad ning rääkisin seal paljude teadlastega neist uutest lastest. Ma rääkisin inimestega, kes palusid mul nende nimesid mitte nimetada, kuid mÃĩned neist olid kÃĩrgetel kohtadel ja omasid Ãŧlevaadet kÃĩikidest käimasolevatest teadusprojektidest, kaasa arvatud Venemaa kosmoseprogramm. Need inimesed rääkisid mulle isiklikult, et see, mis toimub Hiinas ja Mehhikos, toimub ka Venemaal. Tuhandetel vene lastel on ilmnenud samasuguseid Ãŧlemeelelisi vÃĩimeid. Olen veendunud, et uute laste ilmumine on tegelikult Ãŧlemaailmne fenomen, mis muudab inimeseks olemise kogemust Maa peal alatiseks.

Neljas dimensioon ja ÃŧlivÃĩimetega lapsed

KÃŧsimus seisneb selles, et ehk oleme me juba sisenenud neljandasse dimensiooni ning seal viibides taasloonud kolmanda dimensiooni? Uusi lapsi vaadeldes tundub see kÃŧll nii olevat. Kuid tÃĩde selgub Ãĩigel ajal. Teadke, et te tunnete algupärast Reaalsust, mis siin maailmas on segunenud Luciferi reaalsusega, seepärast otsige vastust oma sÃŧdamest. On see tÃĩde? Vaadake enda sisse. Kas teie muutute? Olete te ligilähedaseltki sama inimene, kes olite mÃĩne aasta eest? Ja nÃŧÃŧd, kus olete oma valguskeha, Mer-Ka-Ba abil uurima hakkamas kÃĩrgemaid teadvustasandeid vÃĩi neid juba uurite, kas saab siis teie elu muutuda veel kunagi endiseks? SÃŧnnil on omad seadused, et luua taas kÃĩik uueks.
_________________
Always Outnumbered, Never Outgunned

[prt1]

selline toredalt lÃŧhike tekst
_________________
Talking to yourself when nobody is home you can fool yourself that you came in this world alone

[TÃŧÃŧnas]

pole indigolapsi, on kÃĩikjal vohav skisofreenia.

[Celtic]

pole skisofreeniat. on indigovÃĩnge mis lapsi juba maast madalast ära kasutab.

[Ufolane]

kas kopisid selle internetist vÃĩi kirjutasid seda teksti ÃļÃļ läbi ?
_________________
Nägemuses

[indigokleerik]

Kopisin muidugi mul ju kÃĩik autorid ja pealkirjad olemas textis, lihtsalt mÃĩnda on hakanud asi huvitama ja avaldasin enda käes olevad materjalid
_________________
Always Outnumbered, Never Outgunned

[Ufolane]

siis tore sest sellist teksti arvutisse trÃŧkkida.. se oleks natuke jube sest pärast näpud kÃĩik tuimad ja väsind....
_________________
Nägemuses

[torukybarik]

[TÃŧÃŧnas]

samamoodi, nagu pole olemas ostuhullust. ka sellega vabandatakse skisofreeniat.

peresuhted on olnud terve sajandi vägistavad. nÃŧÃŧd lÃļÃļb lastes välja.

[torukybarik]

[Arxos]

Muidugi see mida mina nendest kuulnud ja lugenud olen, on heal juhul teiste analÃŧÃŧsi tulemus, kuid indigolapsed pidid tihti rääkima planeetidest kust nad tulnud on ja indigolasteks kutsutakse neid selle pärast, et erinevalt teistest pidi nende aura värvis domineerima suures osas indigo värv.
Kuid mida see indigo domineerimine auras tähendab, kui see muidugi tegelikult tÃĩesti nii on ?
Et see nimi, indigolaps, oligi vist mingi sensitiivist psÃŧhholoogi pakutud ja käiku läinud...

Kuid samas see, et nooremad lapsed vaimsuse valdkonda ja inimese olemust tihti paremini mÃĩistavad, on arvatavasti sellest, et enam ei suudeta inimesi noores eas nii tugevalt "kinni mätsida" ja ära kottida. Orjastajate struktuurid on ju juba tohutult lammunud ja nende tegutsemispiire ning vÃĩimet maailma kontrollida on tublisti kahanenud...

[TÃŧÃŧnas]

laps päästab ennast hullusega. muud midagi. vahel läheb Ãĩnneks.

[haldjanool]

tegelt ei ole hullus. mul vist on mingi osa lastest nn indigod nad on vàga targad, ja vàga omapàrase mÃ˛ttelennuga. kuid need teemad, mis nende jaoks on jaburad, nad lihtsalt viskavad vàlja oma m6ttemaailmast. ei saa t6mmata v6rdusmàrki selle vahele, kes on kaalutlev (sest seda nad on), andekas (ka seda nad on, kuigi tavaliselt on andekad jube àpud k6iges, mis nende trumbist kaugele jààb), tehnika on nende jaoks iseenesestm6istetav asi, mis ei vaja mingeid kasutusjuhendeid.
suu ma kàsin neil tavaliselt kinni hoida ja seda nad aktsepteerivad, sest teavad, et see on nende endi huvides. mitte et nad eelnenud eludest rààgiks v6i teistest planeetidest - seda mitte, sellest ei rààgi nad yldse, aga nende s6naj6ud on kohutav ja arvestades nende noorust, lihtsalt nad saavad ise ka aru, et tuju jàrgi maailmamuutmine on natuke kahtlase vààrtusega tegevus.
ja pysivus on nii, et kui teema on hea nende arust, siis mingi 20 tundi millelegi pyhendada ilma puhkamata on normaalne. aga kui teema on m6ttetu, siis nad lihtsalt lylitavad end vàlja ja esimesel v6imalusel k6nnivad àra. koolis oli sellega t6sine jama kunagi. 6petajad tahtsid neid vàgisi kasv6i istuma jàtta kasvatuslikust vaatenurgast làhtudes, aga kuda sa jàtad istuma klassi parimad 6pilased? t6si, IQ on neil k6rge ainult buhsiga v6rreldes , noh nii 125 ja 135 vahel.
ja selline kàitumine ei ole skisofreeniline.
aga v6ibolla on nende olukord normaalne, sest ma t6esti olen nendega (vaistlikult) kàitunud nii, nagu indigo tekstides on soovitatud, kuigi ma neid tekste lugesin esimest korda siin ja praegu. ja tulemus on see, et ma ei pea nendega vaidlema, k^ik nende s6brad aktsepteerivad mind tingimusteta, keegi ei ytle, et loll mutt (ma teaksin, kui yteldaks), enamus neist on mu àra emmendanud (analoogne tegevevus lapsendamisele ) ja ylejàànud peavad mind vàga heaks s6braks, kelle poole alati otse v6ib pÃ˛Ã˛rduda, kui soovi on.
noh mina pean neid oma lapsi vàga normaalseteks
_________________
just before the darkness...

[indigokleerik]

Normaalne

Igatahes need textid indigolaste kohta on minu oleku kirjeldusele kÃĩige lähemal - nagu keegi olex jälginud ja mingi profiili teinud
_________________
Always Outnumbered, Never Outgunned

[lycantrophe]

,,,,,,

[maren]

Ma kÃŧsiks, et mis see skiso siis te arvates ikka sisuliselt on (siiamaani seletused on nagu ametlikust meditsiinist maha kirjutatud olnud)?

[indigokleerik]

Ma olingi vahepeal skiso
_________________
Always Outnumbered, Never Outgunned