Arengumaagide Foorum

[Andromeeda]

Tegelikult mind huvitab Gerdeneli enese vastus.

See, et Ãŧkski asi pole halb ega hea iseenesest, vaid sÃĩltuvalt tegijast -vastuvÃĩtjast on iseasi.
Oluline on, kuidas teed vahet.

[akk]

Kui mina hakkasin Loojat kummardama, siis saadeti mulle kohe sÃĩjavägi peale. Jumalate kummardamine on täiesti ohutu, need ronivad ise kohale. Aga Loojaga on teised lood.l Satanism on isegi rohkem lubatud ,vÃĩrreldes Looja kummardamisega

[Gerdenel]

[keku]

[Mikka]

Käitumise Ãļkoloogia 7.
Käsi peseb kätt. Vorst vorsti vastu
Raivo Mänd


Aita oma ligimest!
Kui mÃĩni meist ei saa Ãŧksinda hakkama, pÃļÃļrdub ta abi saamiseks teise inimese poole. Kui te näete kedagi, kes on sattunud hätta, sirutate talle abistava käe. Inimesesse, kes keeldub abivajajat toetamast, suhtutakse pÃĩlgusega. On palju tÃļid ja tegemisi, mida on kombeks teha hulgakesi koos, nii-Ãļelda talgu korras. Nii on see olnud iidsetest aegadest peale.

Üksteise abistamine on Ãŧsna laialt levinud ka loomariigis. Hundid, lÃĩvid, rÃļÃļvlinnud ja -kalad ning teised rÃļÃļvloomad aitavad oma liigikaaslasi suurte saakloomade jahil. Kolooniates pesitsevad linnud ja imetajad hoiatavad liigikaaslasi läheneva vaenlase eest häirehÃŧÃŧetega. Kajakas vÃĩi muu merelind, kes avastab ulgumerel rikkaliku kalaparve, abistab sellega Ãŧhtlasi ka oma suguvendi ja -Ãĩdesid, kes ruttavad leitud toiduvarusid Ãĩnneseenega jagama. Mesilased teatavad Ãĩitsele puhkenud aasast erilise rituaaltantsuga, mis juhatab kätte toidutaimede asupaiga. EmalÃĩvid imetavad Ãŧksteise kutsikaid. Pingviinilapsedki kasvavad Ãŧles "lasteaedades".

KÃĩige tuntumad ja uuritumad abistajad loomariigis on mitmesugused
tiivulised ja neljajalgsed Ãŧmmardajad.
Esimesena juhtis käesoleva sajandi kolmekÃŧmnendail aastail mÃĩnede lindude sellisele omapärasele käitumisele tähelepanu Ameerika ornitoloog A. F. Skutch. Tänapäeval tuntakse Ãŧle 200 linnu- ja 120 imetajaliigi ning koguni mÃĩnesid kalaliike, kellel vallalised isendid pÃŧhendavad olulise osa oma elust teiste, sigivate liigikaaslaste abistamisele. Milles see seisneb? Abistajad näiteks toidavad ja kaitsevad nende poegi, tÃĩrjuvad eemale toidukonkurente vÃĩi aitavad pesa ehitada. KÃĩige sagedamini on asi seatud nii, et pesitsevate paaride juurde on kinnistunud Ãŧks vÃĩi mitu vallalist "Ãŧmmardajat". Näiteks hundipesakonnaga on mÃĩnikord liitunud täiskasvanud vallaline hunt, kes aitab pesitseva paari kutsikatele toitu muretseda. Tumeselgšaakali pesakonnad koosnevad kolmest kuni viiest täiskasvanust ja hulgast kutsikatest. Vallalised isendid tassivad šaakalipaari vÃĩsukestele sÃļÃļgipoolist, kihutavad nende juurest minema aplaid hÃŧääne ja taplevad ustavate piirivalvuritena territooriumi piirialadel sisse tungivate suguvendadega. LÃĩunameredes elutsev meriroosahven kaitseb liigikaaslaste eest kiivalt oma meriroosi, mis on asendamatu varjepaik nii talle kui ka maimudele. MÃĩnikord hoidub sigiva paari juurde ka vallaline isane, kes aitab pesitsejail meriroosi kaitsta. Meie rahvuslinnu suitsupääsukese kohta on teada juhtumeid, kus noorlinnud on vanemate teistkordse pesitsuse korral aidanud toita teise pesakonna poegi. Kui huvitav! Kuid teadlased kahtlevad alatihti kÃĩiges. Nad kÃŧsisid: kas säherdused abilised ikka tÃĩepoolest abistavad? VÃĩib-olla on see kÃĩik näiline ja "Ãŧmmardajate" tegevus ei too pesitsevale paarile tegelikult nimetamisväärset kasu? Niisuguste pesitsuskooperatiivide pÃĩhjalik uurimine kinnitas siiski, et mida rohkem on pesitsevatel paaridel abistajaid, seda rohkem järglasi suudavad nad Ãŧles kasvatada. J. Brown tegi eksperimendi Austraalias kooperatiivselt pesitseva hallpea-lehvikhännaga. Ta eemaldas osa paaride juurest kÃĩik abistajad peale Ãŧhe, kuid kontrollrÃŧhmal jättis kÃĩik 4–6 abistajat alles. Viimased kasvatasid Ãŧles oluliselt rohkem linnupoegi kui katserÃŧhma linnud. See ja mitmed teised eksperimendid veensid, et "Ãŧmmardajatel" on pesitsejate jaoks tÃĩepoolest suur tähtsus.

Parem varblane peos kui tuvi katusel
Vaevalt saanud eelmisele kÃŧsimusele jaatava vastuse, kui teadlasi hakkasid vaevama uued. Kas abistajad ehk auksiliaarid kujutavad endast suuremeelseid vÃĩi siis lihtsameelseid indiviide, kes loobuvad ise sigimisest, et puhtast ligimesearmastusest pÃŧhenduda sigivate liigikaaslaste toetamisele? Kuidas saab aga niisugune käitumine pikemat aega looduses pÃŧsima jääda? Et abistajatel endil pole Ãŧldse järglasi, ei kandu ju säärast ohvrimeelset käitumist pÃĩhjustavad geenid edasi järgmistesse pÃĩlvkondadesse. Looduslik valik peaks "sinisilmsed" auksiliaarid liigi hulgast paratamatult välja praakima (lugejal, kes evolutsiooniteooria pÃĩhialustes end mitte kÃĩige tugevamini ei tunne, oleks siinkohal mÃĩistlik Ãŧle sirvida meie sarja jaanuarilugu). Ent abistajad on paljudel liikidel väga levinud ja arvukad. Ei, nende käitumine ei saa olla lihtsameelne ega rumalalt suuremeelne! Siin peab peituma midagi enamat.

Miks abistajad ise ei pesitse? Tavaliselt on vastus Ãŧsnagi lihtne: nad ei saa vÃĩi ei suuda seda teha. Enamikul kooperatiivselt pesitsevatel lindudel ja imetajatel on sobivaid pesitsusterritooriume vähe, mistÃĩttu noortel, kogenematutel ja nÃĩrkadel isastel pole kerge endale vajalikku välja vÃĩidelda. Nii peavad vallalisepÃĩlve pidama ka noored emased, kelle potentsiaalsed peigmehed pole veel vÃĩimelised "pruudiluna" tasuma. Mustselg-tÃĩrurähnil näiteks on vallaliste abistajate protsent selgelt kÃĩrgem just neil aastail, mil valitseb vakantsete territooriumide pÃĩud. Valgelaup-metsnäpi auksiliaaride arv suureneb tunduvalt pärast ränki pÃĩuaperioode, mil putuktoitu on napilt ja pesitsustingimused rängad. Kui uurijad kÃĩrvaldasid eksperimendi ajal terve hulga sini-tikksaba pesitsevaid isaseid oma territooriumidelt, asustasid senised abistajad kohe need territooriumid.

Hästi, aga kui endale pesa rajada ei Ãĩnnestu, miks siis Ãŧldse jännata? Kas poleks parem rahulikult puhata, korralikult toituda ja oma šanssi oodata? Selgub, et enamikule auksiliaaridest ei ole kaugeltki ÃŧkskÃĩik, keda abistada. Vallalised noorloomad jäävad tihti just oma vanemate vÃĩi pesitsevate Ãĩdede-vendade juurde seniks koduabilisteks, kuni nende oma pulmapäev Ãŧkskord kätte jÃĩuab. Kui muidugi Ãŧldse jÃĩuab. Nii on see eespool toodud näidetest tuttavaks saanud tumeselgšaakalil, nii on see tÃĩrurähnil, suitsupääsukesel ja paljudel teistel kooperatiivsetel pesitsejatel. Järelikult osalevad auksiliaarid eelkÃĩige iseenda noorte sugulaste Ãŧleskasvatamisel! See ei tundugi meile enam väga sinisilmne: et isendi lähisugulased kannavad temaga sarnaseid geene, siis aitavad abistajad lähisugulaste eest hoolitsedes kaudselt kaasa ka oma geenide jÃĩudmisele järgmisesse pÃĩlvkonda (tuletagem meelde sarja teist lugu). Sellise teguviisi kiidab ka looduslik valik heaks.

Niisiis, loomulikult on isendile bioloogiliselt kÃĩige tulusam ise pesitseda ja endale otsesed järglased soetada. Ent kui see mingil pÃĩhjusel (kogenematus, territooriumide vähesus, konkurentsivÃĩimetus) ebaÃĩnnestub, siis tasub kanda hoolt oma geenide leviku eest kaudsel teel: lähisugulasi abistades. Parem varblane peos kui tuvi katusel!

PärandusekÃŧtid ja majasÃĩbrad
Kuid sellega asi ilmselt ei piirdu. KäitumisÃļkoloogid on pakkunud välja mitmeid täiendavaid hÃŧpoteese ja teinud veel hulgaliselt uurimusi. Paljud teadlased on veendunud, et abistamine on Ãŧksnes hind, mida noorisendeil tuleb maksta loa eest jääda oma sÃŧnnipaika. Tuttavas piirkonnas on neil suuremad šansid leida toitu ja varjepaiku kui vÃĩÃĩras, vakantses, seega enamasti teiste poolt lihtsalt ära pÃĩlatud elupaigas. Järelikult suureneb nÃĩnda abistaja tÃĩenäosus jääda ellu ja kunagi ise pesitsema hakata.

Hankimaks pesitsusterritooriumi on Ãŧks kindlamaid ja odavamaid meetodeid lihtsalt jääda koju ja oodata, kuni vabaneb sÃŧnniterritoorium. Uuringute järgi on see tÃĩepoolest auksiliaaride Ãŧks enim levinud praktikaid. VÃĩrdlemisi tihti pärivad oma vanemate territooriumi näiteks punarebane, hunt, kääbusmangust, lÃĩvi, tÃĩrurähn ja paljud teised loomaliigid. Sini-vÃĩsanäärid suudavad auksiliaaride abiga endale välja vÃĩidelda palju suurema territooriumi kui Ãŧksikpaaridena. Samas peaaegu pooled vÃĩsanääride isalinnud, kes edaspidi ise pesitsema hakkavad, saavad oma pesaterritooriumi päranduseks osana endisest vanemate territooriumist. Pole siis imestada, et sellel liigil on abistajateks valdavalt eelmise pesakonna pojad, mitte tÃŧtred.

Pugal-kuningkaluri auksiliaaride seas on harilikult lisaks oma eelmise pesakonna poegadele veel mittesugulasest isaslind. Kui pesitseva paari isane sureb, heidab endine "majasÃĩber" enamasti kadunu lesega Ãŧhte. H.-U. Reyeri uuringud selgitasid, et sel teel leiab endale abikaasa 48% järgmisel aastal ise pesitsema hakanud abistajatest. Ka mÃĩne teise liigi lesestunud emaslinnud eelistavad uuesti paari heita oma endiste koduabilistega.

Ei saa nimetamata jätta veel Ãŧht aspekti, millest abistajad ise kaudset kasu vÃĩivad lÃĩigata: need on kogemused. Juba varaste etoloogide uurimused kinnitasid: omandamaks täielikult mitmesuguseid sÃŧnnipäraseid funktsioone peavad loomad nagu inimesedki neid funktsioone lihvima Ãĩppimise ja harjutamise teel. Järelikult, seni kui isend on alles liiga noor, et vÃĩtta kanda sigimise kogu raskust, vÃĩib ta oma tulevase debÃŧÃŧdi tÃĩenäosust suurendada, kui ta teeb kÃĩigepealt läbi "sellikursused" oma suguvendade käe all. Ütleb ju ehitajategi vanasÃĩna: "Esimene maja ehita vaenlasele, teine sÃĩbrale, alles kolmas endale."

Käsi peseb kätt
Eeltoodud näidetes oli abist otsest vÃĩi kaudset kasu nii abistataval kui ka abistajal, sÃĩltumata isegi sellest, kas tegu oli sugulastega vÃĩi mitte. Niisuguseid elusorganismidevahelisi suhteid, millest mÃĩlemad osapooled vÃĩidavad, nimetatakse mutualismiks. Mutualism on looduses laialt levinud. Hundid, kes Ãŧhiselt pÃĩdra maha murravad, kaks linavästrikku, kes koos kaitsevad oma mittepesitsusaegset toitumisterritooriumi, emalÃĩvid, kes Ãŧksteise poegi imetavad – need kÃĩik on mutualismi näited, sest koostÃļÃļ on kasulik mÃĩlemale.

Igasugune abistamine ja koostÃļÃļ saab evolutsiooni jooksul pÃŧsiva käitumisnormina kestma jääda Ãŧksnes siis, kui abistajad ja koostÃļÃļpartnerid ise sellest kas otsest vÃĩi kaudset kasu saavad, kas vÃĩi näiteks levitades oma geene lähisugulasi abistades. Ettekujutus puhtast altruismist ehk ennast- ohverdavast käitumisest on enamiku käitumisÃļkoloogide arvates tekkinud seetÃĩttu, et sageli on abist saadavat kaudset kasu äärmiselt raske ära tunda. Väite selgituseks olgu Ãļeldud, et näiteks mitmete salajast heategevust harrastanud inimeste anonÃŧÃŧmsete kÃŧsitluste pÃĩhjal on nende kÃĩditavaim mÃĩte olnud samariitluse juhuslik ilmsikstulek aastate pärast ja sellega kaasnev tähelepanu ning lugupidamine...

TÃŧÃŧpiliselt jääb abi kaudne efekt esmapilgul varjatuks siis, kui mutualism on retsiprookse altruismi ehk vastastikuse abistamise vormis. Retsiprookne altruism on väga tavaline inimestel: tasu abi eest loodetakse saada tulevikus. Praegu aitan mina sind. Kunagi vastad sina ehk samaga... Tasu saamise hetk vÃĩib nihkuda isegi kaugesse tulevikku, ja pole koguni tähtis, et abistaja oma tasu Ãŧldse kunagi kätte saab: tähtis on see, et kriitilisel hetkel vÃĩib abi peale loota. Sellise altruismi tähtsust inimÃŧhiskonna kooselus on rÃĩhutanud mitmed suured valgustajad ja filosoofid, sealhulgas näiteks Jeesus oma kuulsas mäejutluses. Tema niinimetatud Ãŧlim käsk kÃĩlab nii: "..kÃĩik, mida te tahate, et inimesed teile teevad, tehke ka neile.. " Ent kas ka loomad abistavad Ãŧksteist pÃĩhimÃĩttel käsi peseb kätt?

Ligimesearmastajad vampiirid ja teised


Uurides vampiirnahkhiiri, avastas G. S. Wilkinson hämmastusega, et need vereimejad abistavad Ãŧksteist, lastes päeval oma verd imeda kolooniakaaslastel, kellel polnud eelmisel ÃļÃļl Ãĩnnestunud ohvrit leida ja kes seetÃĩttu nälgisid!

Oliivpaavianide isasloomad teevad imestusväärset koostÃļÃļd "seelikuid kÃŧttides". Kui emapaavian parajasti indleb, saadab isaspartner teda kÃĩikjal, kasutab iga vÃĩimalust paarituda ja tÃĩrjub vihaselt eemale teisi isasloomi. Tihti aga moodustavad kaks emaseta jäänud isaspaaviani omapärase "koalitsiooni". Seni, kuni Ãŧks neist ausat "abielumeest" rÃŧndab, kasutab teine juhust emasega veidi vallatleda. Järgmine kord rollid vahetuvad ja see, kes eelmine kord teist abistas, naudib nÃŧÃŧd omakorda armumÃĩnusid.

Troopikas elutsev kivikoha on hermafrodiit, see tähendab Ãŧhekorraga nii isane kui emane. Paar tundi enne päikeseloojangut kogunevad kalad paaridesse, et kudeda mari ja see viljastada. E. A. Fisher avastas, et nende suguakt on jaotatud reeglipärasteks perioodideks: algul koeb Ãŧks isend natuke marja ja teine viljastab selle hoolikalt, seejärel osad vahetuvad ja nii edasi. Niisiis on kÃĩigepealt Ãŧks paariline veidi aega emane ja teine isane, pärast on teine emane ja esimene isane ja nii ikka edasi, kuni mÃĩlemal mari koetud. Et marjaterad on mÃĩÃĩtmatult palju kordi suuremad ja seetÃĩttu "kallimad" kui seemnerakud, käitub esimesena marja heitnud isend teise suhtes altruistina, riskides sellega, et viimane kÃŧll viljastab esimese marja, jätab aga vastu pakkumata enda oma.

Retsiprookse altruismina tuleb vaadelda ka kolooniates pesitsevate looma- ja linnuliikide hoiatushÃŧÃŧdeid vaenlast märgates. Riskib ju hoiataja teiste päästmise nimel ise kiskja hammaste alla sattuda.

Ja veel Ãŧks näide. Kolooniaviisilise pesitsuse Ãŧheks eeliseks peavad paljud teadlased seda, et koloonia toimib erilise teabekeskusena. Isendid, kes on avastanud avamerel hulkuva kalaparve, reedavad oma käitumisega selle asupaiga ka teistele. Järgmisel korral tuleb vÃĩib-olla neil endil uute Ãĩnneseente teeneid kasutada...

Ülekohus ei seisa kotis
Selleks et retsiprookne altruism ladusalt toimida saaks, peavad olema täidetud teatud tingimused. Üks neist on lihtne: toetuse hind peab abistaja jaoks olema suhteliselt väiksem kui kasu, mida sellest saab abistatav. Triviaalne näide: kerjusele visatud kÃŧmnekroonine ei tähenda rikka mehe jaoks paari protsentigi tema päevatulust, kerjuse jaoks vÃĩib see mÃĩnikord olla aga kogu sissetulek.

Vampiirnahkhiirte uurimine näitas, et verd annetati ainult nälgivatele kolooniakaaslastele ja mitte kunagi heas toitumuses isendeile. Retsipiendi päästis annetatud verekogus peaaegu kindlast näljasurmast, doonori enda elu ei seadnud selle kaotus aga kuigivÃĩrd ohtu.

Teine tingimus on see, et abistaja ja abistatava tulevaste kohtumiste tÃĩenäosus peab olema piisavalt suur: liigi asustustihedus ei tohi olla liiga madal ja isendid ei tohi olla Ãŧksteisest liialt isoleeritud. Tehti eksperiment: kolooniasse viidi ÃļÃļ läbi näljas hoitud isendeid, kellest pooled pärinesid oma, pooled aga naaberkolooniast. Selgus, et tervelt kaheteistkÃŧmnel juhul kolmeteistkÃŧmnest annetati verd just oma koloonia loomale.

Järgmine probleem retsiprookse altruismiga seisneb selle tundlikkuses sohitegijate suhtes. Kujutage ette oma nÃļrdimust, kui teie äripartner, olles kasutanud teie investeeringut, keeldub omapoolsest panusest ning laseb kasumiga lihtsalt jalga! Looma-asurkonnas, mis koosneb Ãŧksteisega koopereeruma harjunud isenditest, saavutaksid Ãŧksikud sinna sattunud karistamatud petised teenimatult suurt edu: vÃĩttes ise vastu teiste abi ja jättes selle eest tasumata, saaksid nad oma hÃŧved kätte odavamalt. Järelikult satuksid nad loodusliku valiku soosingusse ja nende suhtarv populatsioonis hakkaks kasvama... Ei, pettuse eest peab saama karistuse! Muidu ei tule koostÃļÃļst midagi välja. Järelikult peavad loomad niisamuti nagu inimesedki petised kÃĩigepealt ära tundma.

Etioopia pärdikutel koopereeruvad beebidega emasloomad sageli omavahel, et Ãŧhiselt kaitsta territooriumi ja oma lapsi. Üks olulisemaid koostÃļÃļvorme on teineteiselt täide otsimine. Eksperimendid valjuhäälditest lastavate ahvihäälitsustega näitasid, et nende mittesugulaste häältesse, kes neil hiljuti "pead olid otsinud", suhtusid ahvid märksa poolehoidvamalt kui teistesse. Muide, oma sugulaste häältesse suhtusid nad alati suure huviga, sÃĩltumata sellest, kas viimased olid neil täisid noppinud vÃĩi mitte. Mis puutub meie tuttavatesse vampiiridesse, siis need isendid, kes ise hiljuti olid saanud verd oma kaaslastelt, annetasid hiljem enda verd palju sagedamini just nendele nälgivatele suguvendadele, kes varem neid olid aidanud.

Vorst vorsti vastu
Milline vÃĩiks olla isendite kÃĩige mÃĩistlikum käitumine loomaÃŧhiskonnas, kus aus koostÃļÃļ oleks kÃĩigile kÃŧll hÃŧvanguks, kuid samas oleks igal isendil vÃĩimalus iga kord otsustada, kas käituda oma partneri suhtes ausalt vÃĩi teda petta, lÃĩigates Ãŧhekordset kasu erakordselt odava hinnaga? Kas ja milline peaks olema karistuste sÃŧsteem?

R. Axelrod lasi arvutil palju kordi läbi mängida niisuguse loomaÃŧhiskonna evolutsiooni, kus hiigelsuur hulk isendeid kasutas koostÃļÃļ ja pettuse puhul kokku 62 väga mitmekesist käitumisstrateegiat. Neid strateegiaid pakkus talle välja hulk teadlasi Ãŧle kogu maailma. Nende hulgas oli tohutult keerulisi ja lihtsamaid. Osad olid äärmiselt "kättemaksuhimulised", nagu näiteks "Kunagi ära peta esimesena, ent kui keegi sind kord petab, siis peta teda kÃĩigil järgnevatel kordadel". Osad pÃŧÃŧdsid kavaldada ja lÃĩigata aeg-ajalt ootamatut tulu, näiteks "Kui teine sind pettis, siis peta teda alati vastu; kuid 10 protsendil juhtudest peta teda ka siis, kui tema oli aus". Ja nii edasi. Suureks Ãŧllatuseks vÃĩitis kÃĩige lihtsam strateegia, niinimetatud tit-for-tat ehk vorst-vorsti-vastu-strateegia: "Ole alati kÃĩige esimesel kohtumisel aus, järgmistel kordadel käitu aga teisega täpselt nii, nagu teine sinuga eelmisel korral". Teiste sÃĩnadega: kui teine eelmine kord pettis, peta teda kindlasti järgmine kord. Kui ta aga seekord on aus, siis ole järgmine kord ka tema vastu aus...

Vorst-vorsti-vastu-käitumise edu tulenes tema kahest tähelepanuväärsest omadusest. Esiteks, ta oli halastamatu: pettus ei jäänud mitte kunagi karistamata. Samas oli ta andestav: pärast Ãŧhekordset karistust oldi jälle valmis koostÃļÃļks. TeisisÃĩnu: karistus ei tohtinud kunagi olla suurem kui kuritegu, vaid sellega täpselt vÃĩrdväärne. Vägisi meenub siinkohal Vanast Testamendist tuntud käsusÃĩna "Silm silma vastu, hammas hamba vastu".

Kas loomad käituvad tit-for-tat-strateegia kohaselt? Seda on äärmiselt raske kontrollida: tuleb väga pika aja jooksul jälgida suure hulga individuaalselt tähistatud loomade käitumist. Siiski on hulgaliselt andmeid, mis seda vähemalt kaudselt kinnitavad. Näiteks eespool nimetatud kivikohade puhul on tähelepanuväärne, et teineteise marja viljastatakse vaheldumisi mitme tsÃŧkli jooksul ja mitte kunagi ei koe Ãŧkski kala kogu marja korraga. Arvatavasti on see garantii partneri alatuse vastu, sest vaatlused näitasid, et kui Ãŧks kala marja kudemise vahele jättis, siis partner enam järgmist portsu kudema ei hakanud, vaid lahkus mängust. M. Milinski korraldas äärmiselt teravmeelse katse, kus ta katseakvaariumisse paigutatud ogaliku "koostÃļÃļpartnerina" haugi luuramisel kasutas teise ogaliku peegelkujutist. Peeglit liigutades sai seda juhtida haugile nii lähedale kui vaja. Kahekesi saavad ogalikud haugi asupaiga kohta sama palju infot kui Ãŧksinda, kuid risk saada nahka pandud on kaks korda väiksem, seega on koostÃļÃļ äärmiselt oluline. Katseseeria jooksul käitus katsealune ogalik tÃĩepoolest väga sarnaselt vorst-vorsti-vastu-strateegiaga.

TÃĩsi, viimasel ajal on modelleerijad konstrueerinud ka niisuguseid eeldusi, mille puhul tit-for-tat enam kÃĩige vÃĩidukam käitumine ei ole. Siiski väärib see teema igasugu seaduste ja määruste, eelkÃĩige aga kriminaalseadustiku koostajate tÃĩsist tähelepanu. VÃĩib-olla on loomadelt tÃĩepoolest midagi sellist Ãĩppida, mis Vana Testamendi mÃĩned seisukohad uuesti au sisse tÃĩstab?

[haldjanool]

[Naine]

[haldjanool]

[Arxos]

Ja sina ise ei oletanud ? See mida Ãŧtlesid oli tÃĩde
Vaata et su tasakaal sul katust minema ei vii, vähemalt fÃŧÃŧsilises kehastuses olles pole tasakaal minu arvates vÃĩimalik.

[Mikka]

miks te naised kisama pistsite???? Lugege veel kord! Mina te selga ei pese ja klamÃŧÃŧdiat prse ei topi jätke meelde!!

[Andromeeda]

[Gerdenel]

[Andromeeda]

[Naine]

[surmaingel]

[Mikka]

[Andromeeda]

[sirel]

Mikka jt. toredad eided

teil on seal gynekoloogiline mustamise kabinet kohe, panete viiekesi? topite inimestele klamyydiat perse? selle nimi on siis grupiviisiline mustamine

väike vahemärkus: klamyydiat hakati diagnoosima alles hiljuti - varem lihtsalt teda ei tuntud. levitatakse myyti nagu see oleks suguhaigus aga tegelikult te lollid eided kasvatate seda oma kuivanud perses samamoodi. see on väike bakter, mis yhena tuhandetest elab meis kÃĩigis - ta on teaduse jaoks lihtsalt uus avastus

[Andromeeda]

[sirel]

sinu teaduslikud teadmised ja faktimälu on suurepärased andromeda. oled normaalne. istu, viis.