Arengumaagide Foorum

[ork]

elu nagu mÃŧÃŧt

sellise teema alustan.
selle teema all vÃĩiks kirjutada olevikust.
need kirjutised vÃĩiksid olla rännakutest ilmsi.
mitte unenägudest ja unistustest.
siin vÃĩiks kirjutada rännakutest ja juhtumistest teistes sagedustes.
ta vÃĩikski olla sellises järjejutu stiilis.
sest iga juhtumine sellel päeval oleks praegult vaadates tulevikus, kirja panemise hetkel aga juba minevikus.
toimumise hetkel olevikus.

[Virmaline]

Olin laps 4-5 a.Oli hommik istusin voodil,akna all oli laud sellel suur nukk pikali.Vaatasin nukku,see hakkas sujuvalt pysti tulema.Kannad vastu lauda taiesti sirgelt.Oli juba peaaegu pusti,kui vajus vaikselt vanasse asendisse tagasi.Mingit hirmu polnud oli vaid suur huvi,kas ta ka liikuma hakkab.Mis see oli ei oska siiani arvata,igatahes ei olnud see uni.
_________________
xxx

[flywinter]

Keegi lasi tuumaraketi minu poole lendu. See jäi maasse kinni aga ei plahvatanud. Läksin uurima, rakett muuts mingiks kaareks mis Ãŧhendas maapinnal kahte punkti ja millest moodustus poolkera kujuline kuppel. Kuppli sees oli kÃĩik vaikne, seinad olid valged ja kui läksin kuplist välja, seal valitses täielik orkaan, väga tugev tuul. Kupli sees oli täielik vaikus. Mul tekkis mÃĩte et aurakehad moodustuvadki nii. Kui on vaja kaitsta mingi jura eest, siis moodustuvadki sellised kerakujulised moodustised enda Ãŧmber. Igatahes sain targemaks.

[coco]

Selliseid lugusid on Ãŧsna palju, pajatan siin mÃĩned.

I lugu
Aasta 1974. Mul oli kass, kes tuli minu juurde elama tissiealisena. Magas mu pea kohal padja peal, ka suure kÃĩutsina... Naabrid jälle jagelesid rottidega ja panid kÃĩikjale mÃŧrgitutsakaid. Minu kallis jahimees oli juba korra mÃŧrgituse saanud, millest päästsin ta maoloputusega, seekord aga... Tol hommikul kui kassike enam silmi ei avanud, oli mul täieline lein, ulusin nutta, kooli ei jÃĩudnudki. Matsime ta emaga aeda, Ãĩunapuu alla minu akna vastas. ÖÃļsel ärkasin aknataguse näugumise ja kraapimise peale. HÃŧppasin pÃŧsti, vaatasin välja - tÃŧhjus. Kui aga uuesti pikali heitsin, kordus hale näu ja kraapimine... Tegin akna lahti - ei jälgegi kassi(de)st...Jooksin hirmuga ema kaissu...

II lugu
Aasta 1988. Olin kaugÃĩppe sessil, Ãĩhtuks eduliselt maha saanud minu jaoks Ãŧliraske tÃĩenäosusteooria eksamiga. RÃĩÃĩmu asemel tuli aga sÃŧdamesse tohutu paine. Kurtsin seda Ãŧhika toakaaslastele, need Ãŧritasid mu tuju igatpidi parandada, aga ei midagi. Uinumine oli raske, mÃĩtted keerlesid peas.. lÃĩpuks läks siiski silm kinni. Ärkasin aga 1/2 6 aegu hommikul nutuga. Paine oli nii hingemattev, et seda kirjeldada vÃĩimatu. Kui teised ärkasid, hakkasid nad mind ajama, et mine helista koju. Kodus mul aga telefoni tollal polnud, ainuke vÃĩimalus kodustega kontakti saada oli mehe tÃļÃļ juurde väravavalvurile helistada ja tema kaudu mingi kontaktaeg leppida. Läksin automaati helistama, ning imekombel jÃĩudis mees just samal hetkel tÃļÃļ juurde. KÃŧsisin Ãŧhe hingetÃĩmbega - mis kodus lahti on?? Vastuseks kuulsin, et mu 1,5 aastane tÃŧtreke oli Ãĩhtul kÃĩrgesse palavikku jäänud ja ta sÃŧdamerÃŧtm täiesti paigast, nii et hommikul oli tädi tulnud, et lapsega haiglasse minna... Toppisin asjad kotti ja hääletasin Tartust koju...

III lugu
Aasta 2000. See aasta oli minu jaoks pÃļÃļrdeline, nÃļ "maailma lÃĩpp"
Lugu aga selline:
Olin magamistoas pikali, puhastasin oma vaimusammast. Järsku ilmus suletud laugude ette pilt taevas kihutavatest pilvedest. Siis nägin gruppi kottpÃŧkstes ja turbanites mehi, Ãŧhel neist oli valgetes riietes naine Ãŧle Ãĩla visatud, naise sÃŧsimustad juuksed voogasid valge räti alt. Avasin vahepeal silmad, et kontrollida kas ma ei maga. Ei maganud. Kui silmad sulgesin, vaatas see naine mulle oma mustjaspruunide silmadega otse silma sisse. Järgmisena nägin roostepunaste mägede taustal kihutavat ratsanikku. Ja siis naist variseva mulla alla maetuna... Ãŧht kätt, mis mulda ta pealt kraapima hakkas kuni naine vabaks sai... järgmine pilt oli kÃĩrgelt kaljult alla merre visatud naise langemisest... tema kukkumise koha veeringidesse langes järele mao moodi pikk kollaste laikudega kÃļis...

IV lugu
Aasta 2003. Olin hilise Ãĩhtuni oodanud Ãŧhte mulle armsat inimest, kes tollal oli oma eluga täiesti rabas ja kelle jaoks olin tol hetkel ainuke valguskiir ning tugi. Viimane Tallinna rong tuli ära, teda aga mitte. SÃŧda valutas, jäin aga lÃĩpuks magama. Kusagil 1 ajal ÃļÃļsel ärkasin uksetelefoni helina peale. Kuulatasin. Vaikus. Siis uuesti helin. Läksin vÃĩtsin toru ja kÃŧsisin, et kes on. Vaikus. Vaevalt sain aga pikali heita kui helin kordus. Ja kÃŧsimise peale oli jälle vaikus...
Järgmisel päeval, kui armas inime kohale jÃĩudis, selgus, et just sel kellaajal oli ta poolel teel asuvas politsei arestimajas lärmanud ja nÃĩudnud, et PEAB minuni jÃĩudma ja teda oli pekstud...
------------

[coco]

Värske lugu:

Käisin tunnike tagasi sÃĩpra rongile viimas ja tagasiteel sattusin nÃļ raadiolainele, st minu raadiota autos kuuldus kÃŧmmekond sekundit raadiouudiseid.
NÃŧÃŧd olen hämmingus ja ei tea mida sellest arvata.. Sisemaal kÃĩik nagu korras, nii et puukide kaela ka pole ajada.

[kerca]

Ma kÃŧsiksin abi selgituse saamiseks
lugu järgmine - eile lÃĩuna ajal panin oma pÃĩnni magama ja nagu ikka sel puhul vaikuses lihtsalt oled ja ootad. Sulgesin silmad ja mÃĩtlesin, et tukuks kah, ilm oli sant ja midagi targemat ka teha ei viitsind. Suletud laugude taha ilmusid pildid - nagu ikka inimestel seda juhtub, kui nad uinuma hakkavad.
Ainult et ma mÃĩtlen, et miks just sellised pildid

KÃĩige pealt nägin linde, luiged, lendasid tumeda taeva kohal ja libisesid järveveele. Üks tuli mulle väga lähedale, ujus nagu tantsides. Pilt muutus helgemaks ja valgemaks.

Tegin silmad lahti ja toterdasin veidi niisama. Ei mÃĩeldnud nagu suurt midagi selle teema kohta. Laps niheles ja sättisin tal tekki. Siis sulgesin uuesti silmad, lootuses samuti magama jääda.

Pilt kordus
Aga luiki oli kaks - nagu kevadine luigepaar
ju ma natuke Ãĩelalt mÃĩtlesin ja ja - luigepaar, vaat kui ilus. Nii kui sedasi oma unenäo moodi asja kommenteerisin - nägingi, kuidas luik vastu peegliklaasi surus. Ütlesin talle, et näed, kullake, see on su enda peegeldus. Seda pole olemas. Ja justkui tÃĩusin järvekaldalt ja nägin... teine luik oli peegli taga, samamoodi vastu peeglit surus.

Ma ei maganud, täiesti teadlikult nägin. Kuna ei oska miskit kosta, siis tÃĩusin ja läksin kÃļÃļki sÃŧÃŧa tegema. Ja kogu see unenäomoodi kujutlus oli u 20 minuti jooksul katkestusega.

On selge, et mu alateadvuse märgid need - aga mis märgid?
_________________
Ãŧks konn astus usinasti mÃļÃļda teed, oo-jaa ja-jaa

[Sera]

Inimesed usuvad luigepaare teineteisele surmani truud olevat. Lähtun sellest. VÃĩib-olla on ka selle “unenäo” pÃĩhitooniks ylendav partnerlus, usaldus, truudus ja selle olemasolus kahtlemine. Ei tea ma , kas Sul on toetav kaaslane olemas. Tundub, et oled kaotanud usu täiuslikku suhtesse ja otsid sellele syvenevale tÃĩekspidamisele tÃĩestust. Luigena peeglisse vaadates ootad salaja rahulolematult , et peegli asemel oleks ometi kord TEMA see, kes Sind oma tegudes sulle sama kaunilt tagasi peegeldaks, aga ikka näed vaid ennast kogu oma headuses. Kardad , et kaaslase need kyljed, mida arvasid temas nägevat, on Su enda sooviva kujutlusvÃĩime vili. Aga alateadvus veenab Sind milleski muus:kumbki otsib, loodab teises kohata endale väärilist suhtumist. Yksteiseni takistab jÃĩudmast kahe vahel olev ootuse ja eneseÃĩigustuse pimestav peegel, mis ei lase näha teist vÃĩrdsena iseendaga. Ometi pole vÃĩimatu , et yhel päeval on selle yhepoolse eraldava seina asemel siiski imetleva kaaslase hingepeeglid, kui lased temagi nÃĩrkustel peegelduda talle tagasi … kaunina.

Njaa, andestamisvajaduseni vist jÃĩudsin välja.
_________________
Milleks osta terve tort, kui tÃŧki vÃĩib saada tasuta.

[ork]

jutustks siis ise ka mÃĩne loo...

kuskil juba kirjutasin, et näen oma JUHTRUUMI suure reisilaeva kaptenisillana. ja teisik on reisilaeva kapten.
laev muudkui sÃĩitis ja sÃĩitis, kuni Ãŧhel päeval jÃĩudis mingi saareni. uurisin siis seda saart ja Ãĩhust oli näha, et on selline lÃĩunamaine saareke, ilusasti palmid liivarannas, väike koseke saare keskel, igasuguseid eksootilisi loomi ka ringi jooksmas.
kÃŧsisin siis, et mis siin saarel mulle tähtsat on?
vastuseks nägin koobast. läksin sinna koopasuu ette. seal seisis hiiglane-kÃŧkloop suure nuiaga. oli hirmuäratav kÃŧll, aga kui hakkasin temast mÃļÃļda minema, ei teinud mulle midagi.
läksin siis koopasse, täielikus pimedudes ei näinud midagi. pÃŧÃŧdsin tunnetada, milline see koobas seest on. tajusin , et selline kÃĩrge Ãŧmara kupliga nagu india templid.
teisik, kellega saarel ringi luusisin, kippus sinna koopa keskele,täpselt kupli keskkoha alla maha istuma. lasin tal siis istuda. pärast päris pikka istumist tundsin, et midagi on valesti: ajasin teisiku selja sirgu ja midagi ootamatut juhtus.
kupli keskkohast langes teisiku peale valguskiir, mis all moodustas ilusa valgussÃĩÃĩri teisiku Ãŧmber.
reaalses elus toimus see tegevus Ãŧhe päeva jooksul.
kuni teisik istus valgussÃĩÃĩris, vaatasin, mis veel saarel toimub.
kÃŧkloop oli läinud randa ja ajas nuiaga vehkides vÃĩÃĩraid eemale. tekkis tunne, nagu kaitseks ta mind selle saarel.

[ork]

kui ma järgmisel hommikul ärkasin (fÃŧÃŧsilises maailmas) ja vaatasin oma teisikut(juhtruumi maailmas) seal koopas, kuhu ta olin Ãĩhtul jätnud valgussÃĩÃĩri istuma. siis nÃŧÃŧd oli ta pÃŧsti tÃĩusnud ja seisis, pea kuklasse aetud ja vaatas sellesse valgusesse.
ma samastusin tamaga (läksin tema sisse, muutusin enda teisikuks), tajusin seda, mida ta seal koopas tegi. siis see, mida ta vaatas, oli kollakas päikene.
ja tunne, mida ta tundis, oli midagi kerge elektrilÃļÃļgi taolist, selline kogu keha täitev surin, energiavoog.
see teisiku "tÃļÃļtlemine" kestis samuti Ãŧhe fÃŧÃŧsilise maailma päeva ja ÃļÃļ.
järgmiseks hommikuks oli valgus tuhmiks muutunud ja teisik seisis valgussÃĩÃĩrist väljas.

[Virmaline]

Olin Ãŧhes kaubanduskeskuses lastega,ootasime autot,et maale sÃļita.Selles paigas kus ma trepi käsipuule nÃļjatusin oli palju rohelisi taimi ja väike ojake oli vulisema pandud.Vaatasin neid(olin just kirikuga lÃļpparve teinud)kui mind läbistas pealaest jalatallani nagu välk.Sain justkui elektrilÃļÃļgi,mis mind tugevalt raputas.Sellega koos kuulsin sÃļnu "tagasiteed ei ole seljataga on surm!"
Mis see oli hakkan pikkamÃļÃļda aimama kuid päris kindel ikkagi pole.
_________________
xxx

[ork]

kuna midagi enam ei toimunud, vaatasin koopas ringi.Ãŧhte seina oli tekkinud uks (pealt kumer avaus), kust algas käik mäe sisemusse. tunnel oli väga pikk ja lÃĩppes suure saaliga. kui seda omakorda lähemalt uurisin, siis selgus, et ta oli vähemalt 20 korda kÃĩrgem kui eelmine koobas ja sellise väga teravatipulise seest tÃŧhja mäe kujuline. kui sinna sisenesin, nägin seintes Ãŧmberringi mitmeid samasuguseid käikude avausi, millisest olin tulnud.
mingi aja pärast nad kÃĩik sulgusid ja teisik jäi pikaks ajaks kinnisesse ja pimedasse ruumi Ãŧksi. ta marssis veidi omal käel seal ringi, aga midagi huviäratavat ei leidnud. ruumil oli sile graniidist pÃĩrand, seinad samuti kivist ja kÃŧllaltki kÃĩledad.
ja siis jälle, nagu eelmiseski koopas, kogu olukord muutus hetkega.
kogu pÃĩrand oli kaetud järsku pärsia tÃŧÃŧpi pehmete vaipadega, umbes 2,5 m kÃĩrgusel rippusid traatide otsas suur hulk pehmet valgust andvad elektrivalgustid. Ãĩhkkond muutus suure ruumi kohta eriti Ãĩdusaks ja sÃĩbralikuks.(sellist Ãĩhkkonda olen kogenud Kairos Ãŧhes moshees).
ja teisik istus jälle saali keskel ja tema peale paistab saali laest (mäe tipust) kollakas valgus, mis all, teisiku Ãŧmber moodustab Ãŧmarguse valgussÃĩÃĩri. seal on teisik nÃŧÃŧdseks istunud juba mitu päeva. energia, mida ta tajub, on eelmise koopa omast veidi pehmem ja Ãĩrnem.

[Sera]

SÃĩitsin päeval trollis omis mÃĩtteis. Järsku ärkasin, et minu peatus, tuleb maha minna. Aga trolli tagumised uksed, mille juures ootasin, ei avanenud. Ootasin veel natuke ja siis trygisin pahaselt läbi rahvamassi ustest ainsana avanenud esiukse poole, et maha saada. Saingi suure vaevaga. Alles siis tabasin ära, et vale peatus, minu oma oleks järgmine olnud … ja saatsin mÃĩttes kirutud logule trollile vabandused takkajärgi teele.
_________________
Milleks osta terve tort, kui tÃŧki vÃĩib saada tasuta.