Arengumaagide Foorum

[Hella]

Jälgisin mina eile kokuka ära ja ei saanud pärast enam magama jääda.

Peas keerlesid kokukal kÃĩlama jäänud laused, et seen läheb likvideerimisele. Vaja on muutuda suure mina baasiliseks. Ühiskond pole huvitav – see on sitajulk erinevas kommipaberis.

Silme ees hakkas kummitama Melanhoolia film: http://www.youtube.com/watch?v=ELU2MjU4GSg
– selle proloog: http://www.youtube.com/watch?v=cQA9lhqqKXI
– sisu : just see pulma osa, kus peategelane ei leidnud enam endas jÃĩudu olla normaalne, rÃĩÃĩmus ja rollidesse sobituv. Kuidas tema tungid muutusid. Kuidas see ilus naine kogu rikkuse, hÃŧvede ja tähelepanu keskel otsis ega leidnud sisemist motivatsiooni. Kuidas ta tahtmatult kÃĩigile pettumuse valmistas. Kuidas ta ÃļÃļsel maale läheneva (ja vahel jälle kaugeneva) planeedi valgusel oma kehale lasi paista.
– ja lÃĩpustseen: http://www.youtube.com/watch?v=ueAYUp4rHZI


Ja siis tekkisid kÃŧlmavärinaid tekitavad paralleelid.

VÃĩib-olla ongi maailmalÃĩpp indiviidi algus. Ehk siis me pole enam indiviidid, kelle vabaduseaste on pÃŧÃŧelda maailmaks saamise poole, vaid olemegi juba ise maailmad, kes pÃŧÃŧdlevad individuaalsuse ja isikupära poole. See tähendab, et inimesed on omandanud selle, mida maailm neile Ãĩpetab. Kuna Ãĩppimise kaudu enam arengut ja energiat ei saa, siis ongi ainuke tee pÃŧÃŧelda individuaalse uudsuse ja isikupära poole. Ehk siis oluline pole mitte maailmaga sÃŧnkroniseerumine, vaid isiksus. Mitte kusagil mujal ega mitte miski pole huvitavam ja väärtuslikum, kui see, mida inimene iseenda olemusest välja toob.

VÃĩib-olla see kuulus koopajooniste planeet Nibiru, mis pidavat sel aastal talvisel pÃļÃļripäeval Maad tabama, tähendabki tegelikult inimese suurt mina. Kujundina on planeet Maa alge ehk väike mina ja Nibiru maailm ehk suur mina. Sellest tuleneb ka tema kummaline trajektoor, kus ta vahel läheneb ja vahel kaugeneb planeet Maast.

Elektri kadumise jutt samuti seletatav. Inimkond kaotab energia, mis käigus hoiab. Mina olen oma elus tundnud neid olukordi, kus mingi ajani täitsin peale pandud kohustusi nagu orav rattas. Peale eesmärgi täitmist, kui kellelgi enam minu suhtes Ãŧhtegi nÃĩudmist polnud, oli täiesti tÃŧhi tunne ja mitte Ãŧhelgi liigutusel pole nagu mÃĩtet. Sest pole harjunud enam ise oma elu juhtima ja eesmärgistama.