Arengumaagide Foorum

[went]

Sigmund Freud on kusagil Ãļelnud, et inimene on sÃŧndinud neurootik. See on pooltÃĩde. Inimene ei ole sÃŧndinud neurootik, kuid ta sÃŧnnib neurootilisse maailma vÃĩi Ãŧhiskond ta Ãŧmber teeb temast varem vÃĩi hiljem neurootiku.
SÃŧndides on inimene loomulik, tÃĩeline ja normaalne. Niipea aga, kui ta lÃŧlitub Ãŧhiskonda, hakkab temas arenema neuroos.
Sellisena, nagu me nÃŧÃŧd oleme, oleme neurootikud. Neuroosi olemus on lÃĩhe, sÃŧgav lÃĩhe: sa ei ole Ãŧks harmooniline tervik, sind on kaks, sind on isegi rohkem kui kaks. Seda on vaja pÃĩhjalikult mÃĩista.
Neuroosi puhul on pÃĩhiline see, et su tunded ja mÃĩtlemine on lahknenud ning sa samastad end mÃĩtete, mitte tunnetega. Ometi on tunded reaalsemad kui mÃĩtted - ja nad on ka loomulikumad. Sa oled siia maailma tulnud tundva sÃŧdamega, mÃĩtlemine on arenenud hiljem ning on suurel määral tingitud Ãŧhiskonnast. Tunded on sageli alla surutud. Isegi kui sa Ãŧtled, et tunned, sa ainult mÃĩtled, et tunned. Tunded on hääbunud - ja miks see nii on, selleks on jälle omad kindlad pÃĩhjused.
Kui laps sÃŧnnib, on ta tundlik olend. Ta tunneb asju, ta ei ole veel mÃĩtlev olend. Ta on loomulik - nagu kÃĩik looduses on loomulik, nii puu kui ka loom. Meie aga hakkame last vormima ja kujundama. Ta on sunnitud oma tundeid alla suruma, sest kui ta seda ei tee, satub ta alatasa raskustesse. Kui ta tahab nutta ja karjuda, ei vÃĩi ta seda teha, sest see häirib teisi. Teda ei vÃĩeta omaks sellisena, nagu ta on, ta peab Ãĩppima käituma. Kui ta teeb seda vastavalt teatud kindlatele ideaalidele, siis teda armastatakse, muidu mitte.
Sellisena, nagu ta on, ei vääri ta armastust. Armastus saab talle osaks vaid siis, kui ta järgib teatud reegleid. Need reeglid on sageli Ãŧsna kunstlikud. Loomulik olend hakkab tasapisi muutuma ebaloomulikuks. LÃĩhe loomuliku ja ebaloomuliku vahel suureneb, ning saabub hetk, mil sa ei suuda sellest enam Ãŧle hÃŧpata. Elad aga edasi, olles täiesti unustanud oma esialgse loomuse. Su nägu on vÃĩlts - Ãĩige nägu on kaduma läinud...
Sul on ebamugav seda isegi meenutada ja tekib hirm, sest tunned, et kui oleksid päris sina ise, tÃĩuseks kogu Ãŧhiskond sinu vastu nagu Ãŧks mees.
See kÃĩik tekitab Ãŧlimalt neurootilise olukorra. Sa ei tea, mida sa tegelikult tahad, millised on su tÃĩelised vajadused. PÃŧÃŧad edasi rahuldada oma ebavajadusi, sest ainult sÃŧdame hääl - mida sa ei kuule - vÃĩiks juhatada kätte need tÃĩelised...
Millised on su tÃĩelised vajadused? Kui need on alla surutud, asuvad nende kohale sÃŧmboolsed vajadused. Näiteks vÃĩib sinus ootamatult välja lÃŧÃŧa kirg toidu vastu: sa aina sÃļÃļd ja sÃļÃļd ning tunned sellest mÃĩningat rahuldust. Tegelikult vajasid sa armastust, kuid oled selle asendanud sÃļÃļmisega, ilma et ise seda märkaksid. Toit ja armastus on Ãŧldse lähedastes seostes. Kuna antud juhul on tegemist valevajadusega, pole seda ka kunagi vÃĩimalik täielikult rahuldada.

[ork]

minu kaastunne!
mul on sinust tÃĩeliselt kahju.

[went]

vähemalt keegigi kes mÃĩistab
mis sul viga sa juba vanaks läinud