Arengumaagide Foorum

[Kati]

mind ei huvita antud hetkel seltskonnakroonika.

[Elvis]

KÜSIMUS, ET KAS HANNES VÕTTIS TOKRODA VÕNKE ENDALE ISE VÕI TALLE ANTI SEE?

[KrÃĩÃĩt]

Me elu on me elu ainus mÃĩte

Me elu on me elu ainus mÃĩte.
See pulss, mis verd me vaikimisse taob.
Üks armastus. Üks päev, Ãŧks ÃļÃļ, Ãŧks lÃĩke.
Hirm hetke ees, mis puruneb ja kaob.

Näo teeme, et me leekidest ei hooli,
mis kuiva säsi Ãĩgivad me seest.
Kord kukud kokku oma kÃĩval toolil.
Sa tead, ei päästa miski selle eest.

Kord kukud kokku, seestpoolt ÃĩÃĩnsaks sÃļÃļdud,
sa tead. Kuid praegu vaikid sellest veel.
Üks puudutus. Üks lÃĩhn, Ãŧks hääl, mis mÃļÃļdub.
Ja hirm ja vÃĩlu, kui sus katkeb keel.
(D.Kareva)

[KrÃĩÃĩt]

[Kati]

vaidlen niipalju ,et:

algatades mingi protsessi, annad sa sinna oma jÃĩu. ehk siis protsess,suuremal vÃĩi vähemal määral (sÃĩltub ,kui palju sinna on näiteks osalisi haaratud) tÃļÃļtab sinu jÃĩuga,hingeosaga...misiganes. see peaks loogiliselt vÃĩttes olema siiski jälitatav. iseasi kas seda tehakse ja kui teadlikult seda tehakse.

[Tokroda]

Lilla vÃĩnge toob sexuaalse energia. Naine, kes seda vÃĩnget kannab saab määrata, kuhu looduslik sexuaalenergia läheb. kui naine himustab vÃĩÃĩramamehi, siis seksuaalenergia läheb vÃļÃļrastele. Reaalselt on nii, et eesti naiste seksuaalenergia liigub eesti mehest välja. NÃŧÃŧd saavad seda energiat eesti naised vÃļÃļrastelt, mitte eesti meestelt. Kui vÃĩnke kandja armastab oma meest, siis tuleb energia eesti meeste sisse. Ja eesti naine, kui tegeleb vÃļÃļra mehega tunneb nälga. Oma mees rahuldab teda.
Aga vÃĩnke kandjaid tuleb äriegregor ära ostma.
Muideks vÃĩnkeid saab määrata valgusjumal.
Sama kehtib ka teiste rahvustega. Muideks äriegregorile on segadus kasulik, siis saab ta oma kiilud vahele virutada.
_________________
Inimene ei ole arenenud ahvist vaid neegrist.

[Gerdenel]

See, et läbi lilla sigatseti ja kÃĩigile sisse pandi pole nÃŧÃŧd kÃŧll teab mis uudis. Terve emotsioontaevas oli täiega kummuli.
_________________
kui praktik pole nÃĩus teoreetikutega, siis on ta usklik loll, sest teoreetikud teavad alati paremini, ilma proovimatagi, sest nende arvamusi on rohkem ja need on sarnased.

[KrÃĩÃĩt]

Julgest rehepapist, kes kolligi ära kohutas.

Rehepapp Hans kiitis enese niisuguse mehe olevat, kes kedagi ei karda. Kubjas ei uskunud seda. Vaidlesivad, vaidlesivad, ei aidanud viimaks muud kui vedasivad kihla. Kaotas rehepapp, pidi ta kubjale viis vakka vilja andma; kaotas kubjas, rehepapile seitse nuumsiga. Kubjas koju kohe mÃĩtlema, kudas rehepappi hirmutada. MÃĩtles, mÃĩtles, aga ei leidnud head nÃĩuu. Seda teadis ette ära, et tavaline hirmutus rehepappi ei hirmuta. Mis muud kui targa käest nÃĩuu kÃŧsima, kudas rehepappi hirmutada. Ega targal hea nÃĩuu kallis ole. Ütleb kohe: "Kui muu asi ei aita, kutsu koll appi!" Kubjas kÃĩrva tagust sÃŧgama: "Kes julgeb aga kolli kutsuda. Tuleb kuri loom ja hirmutab mu enese ära!" Tark aga jälle valmis head nÃĩuu andma: "Jah, sa ei pea teda enese juurde kutsuma, vaid rehepapi juurde rehte. Katsugu rehepapp seal, kudas hirmsa elukaga valmis saab." Selle nÃĩuuga oli kubjas rahul. Laskis enese kätte Ãĩpetata, kudas kolli rehte kutsuda ja läks siis rÃĩÃĩmsa sÃŧdamega koju. Õhtu varakult sammus ta risttee peale, luges seal kolli kutsumise sÃĩnad ära. Siis läks rehte varitsema, et näha saaks, mida rehepapp teeb, kui koll tuleb. Rehepapp juhtus ometi nägema, et kubjas rehte tuli varitsema. Arvas varsti ette ära, et täna ÃļÃļse keegi teda vist hakab hirmutama. Läks Ãĩue, tÃĩi kaks tublit vemmalt. Peale selle laadis pÃŧssi ära, pani hÃĩbe kuuli peale. Istus siis kolde äärde maha ootama, mis tuleb. Ootab, ootab, ei tule kedagi. Uni kipub viimaks peale, rehepapp jääb magama. Niisama ootas peidupaigas kubjas. Siiski hirm ei annud tema silma und tulla. Viimaks jÃĩuab sÃŧda ÃļÃļaeg kätte. Korraga kuuleb kohina. Vaatab: must kogu tuleb rehealuse väravate poole. Koll ongi väljas. Puhub korra: väravad lähevad plauh lahti. TÃĩmmab kÃĩvaste hinge ninasse: väravad krauh kinni. Teeb nii mitu korda. Kubjal langeb vaadates sÃŧda saapasäärde. Tahab ära pÃĩgeneda, aga on nagu maa kÃŧlge kinni naelutatud: ei jÃĩua kätt ega jalga liigutada. Tahab appi hÃŧÃŧda, aga hirmu pärast äälgi ära; ei saa sÃĩnagi suust välja. Kui koll väravaid mitu korda kinni ja lahti virutanud, läheb ta rehe alla. NÃŧÃŧd kargab ukski iseenesest lahti. Rehepapp härkab Ãŧlesse, hÃĩerub silmi, vaatab, vaatab: Koll rehe all, suur nagu heinasaad. Juba tulebgi lohinal, kohinal tua ukse poole. Aga nÃŧÃŧd häda: kole elukas ei taha uksest sisse mahtuda, nii suur ja jäme ta. Rehepapp vaatab, vaatab, kudas koll kimpus, hÃŧÃŧab: "Ära karda, pojuke, tule ikka, tule, ega ma sind ära sÃļÃļ!" Juba pojuke tuligi. Pääsis äkiste uksest sisse ja nÃŧÃŧd rehepapi poole. Matsutas lÃĩugu mats, mats! ja matsutamisest hakasivad kÃĩrred nagu tuule käes liikuma. Silmad kiirgasivad nagu kaks tulist sÃŧtt peas. Ei kätt ega jalga näha: heinasaad kui heinasaad. Ja tuleb niisama lohinal edasi nagu heinasaad. Rehepapp tÃĩmmab vembla peosse ja tahab kollile matsu anda. Aga enne veel kui vemmal langes, oli see ju kolli käes, kes ta tuhandeks tÃŧkiks puruks tegi. Rehepapp märkab, et vemblaga kollile midagi ei saa teha. TÃĩmmab pÃŧssi peosse ja pÃļÃļrab otsa kolli poole. Ja näe imet: kolli julgus kohe kadunud, plagab kohe lohinal ukse poole. Uksel jääb veel seisma ja hÃŧÃŧab: "NÃŧÃŧd sunnid sa mind kÃŧll oma hÃĩbekuuliga pÃĩgenema, aga kÃŧll ma teise korra tulen ja su Ãĩnneks vÃĩtan". Ütles ja läks oma teed. NÃŧÃŧd alles pääsivad kubjagi keele paelad lahti; hakas hirmu pärast nagu pÃĩrsas aia vahel lÃĩugama. Rehepapp läks, tÃĩi ta varjult välja ja Ãŧtles: "Vaata nÃŧÃŧd, kas ma su kolli kardan. Ise aga kisendad kolli hirmus nagu pÃĩrsas aia vahel!" Ei kubjal aga enam aega rehepapiga sÃĩnu vahetada. Jalgadele valu, tuhat nelja koju! Ära sest hirmsast paigast, kus kole koll näha. Rehepapp mÃĩtlema, mida teha, kui koll jälle tuleb hirmutama. MÃĩtleb, mÃĩtleb, juba hea nÃĩuu ongi käes. Rehe all oli kole suur Ãĩlle tÃĩrs. Läks, veeretas selle tuppa. Mässis tÃĩrre Ãŧmber hundi nahad ja karu kasukad. Mis veel paljaks jäi, sinna pani liimiga sia harjaksid. TÃĩi siis Ãĩuest kaks kÃĩverat puu juurt, kooris mÃĩlemad ära ja naelutas nad siis tÃĩrre pÃĩhja kÃŧlge sarvedeks pähä. TÃĩrre pÃĩhja kesk kohta lÃĩi pulga, pulga kÃŧlge aga pani raudpannu traadiga rippuma. Läks siis sepa juurde ja tÃĩi sepa käest suure lÃĩÃĩtsa. LÃĩÃĩtsa seadis seina äärde sell kombel, et jalaga lÃĩÃĩtsa tallates hÃĩlpsaste vÃĩis lÃĩÃĩtsuma panna. See ei olnud veel kÃĩik. Läks selle peale kÃŧlasse, tÃĩi enesele seitse sia pÃĩrsast, kuus kassi ja kolm koera. Kui kÃĩik nii oli ette valmistatud, jäi rehepapp kolli tulemist ootama. SÃŧdaÃļÃļ jÃĩudis kätte. "KÃŧll ta nÃŧÃŧd ikka vist varsti tuleb", mÃĩtles rehepapp. Läks, vÃĩttis ahjust hulga tulisid sÃŧsi ja pani tÃĩrre pÃĩhja pulga otsas rippuva pannu peale. Sidus kassid sabat pidi Ãŧhte ja pani tÃĩrde. Siis tegi siapÃĩrsastega sedasama. Viimaks saatis koerad kassidele ja pÃĩrsastele veel seltsiks tÃĩrde järele. Juba koll tuligi. Rehealuse väravad läksivad kolinaga, mÃŧrinaga tahti ja kinni, siis tua uks ja ukse vahel seesama kole koll, kes ennegi. Matsutab lÃĩugu ja tuleb lohinal rehepapi poole. Rehepapp lÃĩÃĩtsa tÃĩmmama. LÃĩÃĩts mÃŧhises valjemalt kui koll ise. Seadis lÃĩÃĩtsa toru just sÃŧte peale, kust kirjed mÃļÃļda tuba igale poole laiale kargasivad. Sia pÃĩrsad, kassid ja koerad kisendavad aga tÃĩrres Ãŧhe teise vÃĩidu ja teevad nii hirmsa kära ja mÃŧra, et pane kas kÃĩrvad kinni. Kassid ja pÃĩrsad tahavad endid lahti kiskuda. PÃĩrsad karjuvad ja kassid näuguvad nii kudas vÃĩivad. Koerad huluvad sekka. Kisendajad ja karjujad rabelevad ja aelevad nii kangeste tÃĩrres, et tÃĩrs nagu vankri ratas veerema hakab ja tuld sinna ja tännä tuiskab. Koll vaatab, vaatab, kuulab, kuulab, näeb, kole elukas tuleb oma tulise silmaga vÃĩi suuga just tema poole. Kollil hirm nahka. Katsub, et lohinal uksest välja plagama saab. Rehepapp naerab, et kÃĩht vabiseb. Jookseb välja vaatama, kudas koll tema kolli eest silib. Kaugele pÃĩllu peale jäi koll alles seisatama. Nägi rehepappi ja hÃŧÃŧdis: "Olen ma kole koll kÃŧll, aga niisugust koledat kolli pole ma veel elades näinud kui sinul. See ajab minulegi hirmu peale. Ei ma teist korda enam taha niisugust vaatama tulla!" Hirmuga ei julgenud koll kauem seisatada, vaid katsus, et rehest kaugele pääsis. Rehepapp aga läks rehte tagasi, naeris täie suuga, et tall kavalus nii hästi Ãĩnnistanud ja ta kollilegi hirmu nahka ajanud. Nii oli siis rehepapp kihlveo täieste vÃĩitnud. Sest saadik ei julgenud keegi enam teda hirmutama tulla, ei inimesed ega koll.

[Tokroda]

[Kati]

mhh...mu kÃŧsimusele ikka ei vastatud.

oehjahh

[efu]

Tokroda, Ãŧtlesid, et vÃĩnkeid jagab valgusjumal?

kas TÃŧÃŧnas on ka siis valgusjumal??

[Tokroda]

[Tokroda]

[Kati]

[Tokroda]

[Elvis]

Tokroda, aga vÃĩta tagasi kÃĩik mis sa iganes oled kunagi kellegi sisse pannud, siis saad sa lÃĩplikult rahu.Alusta otsast.

[Tokroda]

[Tokroda]

[Elvis]

Meid, kes need meid on ?Sina ja tokroda?

[efu]