Arengumaagide Foorum

[Tomas Gardenas]

torm Pilveriigis

KÃĩnnin Pilveriigis,keelatud maal.
KÃĩnnin Saatana sademikel.
KÃĩnnin enda surnud teel.
KÃĩnnin tuulises tormis.

Otsin päikse naeru -
KÃĩnnin vihmakeerises,
otsin laste naeru.

Tunnen kuda kÃŧlm
mu sisse poeb.
Ei tea mida teha,
kas olen teinud vea?

[Tomas Gardenas]

Ars Poetica

Poolvaled
Erkvärvi, lummavad
Minu nÃĩiduslike niitide segapuntras
Kaelani sees, nad hetkeks uskuma jäävad

Hetkeks nad upuvad,
Hetkeks nad usuvad,
Arvavad imestunud, et olen ka..
Nendetaoline

Kuid helkivate luulude lahtudes
Jäävad nad justkui petetult
Pihud täis valgeid pesunÃļÃļre
Argihalli seisma

Roiskveed, rohelised
Suurlinna kivised seinad
Hallikas taevas, hallikad
Tehaste suitsevad korstnad..

MaailmalÃĩpp..

[Mountain]

Kordumatu korduvus.

Üks hall ja kortsunud vanamees
ehitab maailma keskpunkti sees.
Ta rajab sinna oma väikese poe,
ja väraval ripub silt millelt loed:
"Avatud neile, kellel on soov!"
Sa sisened väravast, seal on hoov
ja keset platsi istub väike laps.
Ta sosistab:" KÃĩik läheb paremaks,"
ning teab, mida su hingele on vaja,
ulatab sulle paberi ja näitab maja.

Seda kÃĩverikku sammalkatusega tare.
Sa lähened ja juba hakkabki parem,
silmitsed loetelu, mille minevik andis
kui sinu lapsepÃĩlvenime kandis.
PÃļÃļrad pea, kuid laps on läinud,
tulevikku, kus sa ise pole käinud.
Tossu seest kostub kähisev hääl:
"Astu sisse, mul on pada tule pääl."

Ja sa sisenedki kui väljas mÃŧristab.
Hakkab vihma sadama, silm kissitab,
vingust silmad märjad Ãŧritan näha.
Ja tuttav hääl kÃŧsib:"Mida sa tahad?"
Ulatan talle pisikese paberitÃŧki.
Taat lahkub tagatuppa, olen hetke Ãŧksi.

Siis ta naaseb, käes pudeliga lootust
ja karbi sees tiba kÃĩdistavat ootust.
SÃĩnagi lausumata ulatab ta need mulle,
istub paja ette ja torkab varbad mulda.
Jään veel hetkeks kÃĩhklema, ei tea,
mida talle vastu anda. "Ole hea,"
sÃĩnab vanamees, "lahkudes sule uks.
Ãĩues kisub tormiks, unustuse nutuks.

Sulen ukse ja kohe tÃĩuseb karm tuul.
Vihm kisendab, kÃĩnnin kui somnambuul.
Värav peksleb ning rebib hingedest lahti,
lendab paremale ja kisub maast prahti.
Paiskub vastu kivi, vastu hauakivi,
ja seal on selgelt kirjas minu nimi.
Tähelepanematusest kaotab karp kaane.
Ootus lendab laiali, lagedasse laande.
Ootus on lahti, ja minagi ootan.
Kuid ei midagi, ka tulevik ootab.

Mina ootan asjatult ja siis tean
et selguse saabudes lahkuma pean.
Avan helendaval pudelil korgi
ja kahisedes lahkuvad pilvehordid.
Äkitselt kuri tuulehoog vaibub,
ja vaid see luuletus mÃĩtteis kaigub:
"Üks laisk ja taibukas noormees
ehitab maailma ääreosa sees..."

[väikenÃĩid]

Üksildane oli olla Üks ja Ainus.
Seepärast lÃĩin ma teise veel.
Nii ilmusidki Sina,
kaunid silmad sÃŧÃŧtuses nii veetlevad.
Armastasin Sind vaid kaugelt,
olles ometi Su lähedal.
Armastasin Sind,ent Sa ei mÃĩistnud.
Ei mÃĩistnud Sa,et igast silmapaarist vaatan Sind.
Ei suutnud kuulda Sa mu häält ka tuulekohinas.
Sa mÃĩtlesid,et Maa vaid muld ja kivid on.
Ei mÃĩistnud Sa ,et see on minu keha.
Kui magad Sa,siis kokku saame Sinu sÃŧdames
ja armastus me vaimud Ãŧheks liidab taas.
Me kirg maailmu uusi sÃŧnnitab.
Kuid ärkvel olles kÃĩik oled unustand.
Siis mÃĩtled vaid,et uni oli see
ning jälle Ãŧksi oled iseendaga.
Ent igavesti ootan Sind,mu arm,Su sÃŧdames,
sest armastus meid alatiseks Ãŧhte seob.
Me armastus koos hoiab kÃĩike elavat.
Seepärast meeles pea,mu arm,
Sind ootan ma Su sÃŧdames.
Ses tillukeses paigas olen alati.

[tige_kala]

Tipptunnil linnaplatsil tungles inimmeri
KÃŧlg kÃŧlje kÃĩrval kehad vastu kehi
Mind kaasa pÃŧÃŧdis rebida see inimlaam
Kuid minul elust oli teine arusaam

Mind tähele ei pannud mitte keegi
Ei ribidesse togitud ah asi seegi
Tipptunnil Ãŧksi keset inimkarja
Ma olen ainus tundeid kes ei varja

Sa äkki ilmusid kui unenägu
Sul ainsana ei olnud massi nägu
Seal seisime ei keegi hoolind meist
Kui hästi kurat mÃĩistsime me teineteist

Su seltskond mulle mÃĩjus nagu vandenÃĩu
Sai Ãŧhes Ãŧletatud massikandejÃĩud
Ja äkki tundsime koos pÃļÃļrast iha
Siis juhtus see mis pidi – Ãŧheks sai me liha

Ma olin Ãŧleval ja sina olid all
Kui koerad paaritusime seal tänaval
Läks rahvast mÃļÃļda mÃļÃļda teisi teid
Ja Ãŧhiskondlik arvamus ei kÃĩigutanud meid

[Curiosa]

hollys brown
ta elas
linnast väljas
maal
ja Ãŧks naine ja
viis last tal oli ka
ta otsis tÃļÃļd ja raha
ja robas mÃļÃļsa maad
ja lapsed nÃĩnda näljased
et ei nemad naerda saand

järgneb pikk ja traagiline lugu...
[i]mis lÃĩppeb nii

ja seitse tuult on puhumas
su uksetaga nÃŧÃŧd
ja seitse lasku kÃĩlavad
kui merikotkahÃŧÃŧd
nii kuski lÃĩuna dakotas
sai surma seitse meest
ja kuskil kaugel seitse titte
sÃŧndis nende eest

[Curiosa]

[.Raul.]

Üks, mis minule Ãŧle aasta juba meeldinud


VÃĩÃĩraste akende taga
tere Ãŧtlemas käid.
Neile, kes iial ei maga,
sellega mällu sai jäid.
VÃĩÃĩraste majade prÃŧgis
kodune jäätmete hais.
Tead, et varsti on sÃŧgis.
Tead, et kohtume mais.

[Tomas Gardenas]

[Curiosa]

olin , see on 20 aastat vana...

[Curiosa]

"real poetry communicates even before its understood" T.S. Elliot

[Tomas Gardenas]

[Curiosa]

[Curiosa]

ikkagist on luuletustega suhtlemine muarust palju vÃĩluvam kui muu mÃļla, aga selleks peab pegasus peale tulema, mul nii kahju, et ammu pole tulnud. vanasti oli nii, et tuli torust Ãŧks lulla, enne und Ãĩhtuti tavaliselt, ja siis järgmine päev oli omal ka huvitav lugeda, et mis värk on minuga elus parasjagu toimumas - ise poleks muidu poolte asjade peale tulnud
a vanu on samas ka takkajärgi lahe lugeda - palju parem emotsionaalse mälu vorm kui mÃĩni kooliaegne päevik nt. siiram ilmselt.
vahest oli nii ka, et sai luuletus valmis kirjutatud ja mÃĩne aja pärast see ka elus toimus. siis ma proovisin seda ennustusmomenti ära kasutada ja treisin Ãŧhest kutist vinge sonetti kokku, no muffigi loomulikult seepeale ei täitunud

[Tomas Gardenas]

ma armastan neid lihtsalt lugeda, vahel jah on inimene nii kÃŧlm ning teeb sellega nii endale kui teistele halba. Aga siis peab luuletusi lugema, valjusti, mina eelistan endale lugeda. Nii et olen Ãŧksinda.
Eks nad ole Ãŧhed toredad asjad...

[lycantrophe]

In the heat of the night
I went to forever walk
in the obscure eternity.
Through woods and thickets,
over mountains and through valleys.
I left my body this evening
and forever I will now live.
Curious I travelled through an unknown land,
I left my fear with my body
and with the ravens I flew
on a road, of bleeding clouds, that never seemed to end.
As the road suddenly divided
I heard the ravens whisper:
"Please come, fly with us! Please come, fly with us!"
Confused and insecure I stopped for a while
and beheld the ravens disappear.
Then I heard a voice from the other road:
"This is the path to the golden land!
Come my friend, take my hand!"
But an uncontrolled voice deep in my soul
screamed out: "I'll go my own way!"
and straight ahead I flew, to continue my voyage
and my search of the land of eternity.
On the road I chose to go
I saw no other men..., 'cause it was my own imagined road
and I was alone to face its destination.
What I saw around me were things I love.
Things that I built with my heart, deep in myself.
The temples I passed were my temples
and the queen that welcomed me was my queen.
My voyage was ended, and surrounded by the most
beautiful flowers I stood beholding my kingdom
I would rule in all the future to come.
(Tiamat, "I Am The King (Of Dreams)"

[lycantrophe]

How can you climb a mountain to kill a God?
Why do you cross unknown lands, to kill our Gods?
Why do you build walls.... to starve our Gods?

Is it for the same reason you blind us?

When will we drown?
When will we burn?
Will you die with us? I think so

You are slicing your own wrists
You are tearing out your own hearts
And you are drowning your own children

So you can end it
....... Or we will

We are telling them the truth
And revealing all your lies
We do not need to climb a mountain
Or to cross unknown lands.....
....... Because we are Gods

We the people, we the spirits, we the Gods.
(Anathema, "We, The Gods")

[Tomas Gardenas]

[lycantrophe]

njah

[Curiosa]

seto nutulaul (omal viisil)

aknast silma paistab päike
see su nox on liiga väike
niukest keppi ma ei taha
veeretan end voodist maha
olen zittax Ãĩnnetu - uu - uu

väljas rÃļÃļkvad märtsikassid
no ja sina päss mis passid
kuskil mujal riku Ãĩhku
I will stand no more sind tÃĩhku
tea et kÃŧÃŧned on mul ka - aa - aa

kes on eestimehe loonud
ja veel minu ellu toonud
kalev rootsi kunn vÃĩi emme
pole sees sääl muud kui seeme
niru vaim ja tÃŧhi tÃļÃļ - ÃļÃļ - ÃļÃļ