Arengumaagide Foorum

[nattydread]

muidugi. need lood mida sa mängida plaanid on ka inimese poolt loodud.

[Merlon]

OK
sain aru

[lola]

[Merlon]

Millegipärast teie jutt ärritab mind

[Merlon]

Teie kÃĩigi jutt
viga on minus, ma tean väga hästi

[haldjanool]

[Merlon]

[haldjanool]

[Merlon]

[Merlon]

[Pilleriin]

No Lola, tahad, ma annan Sulle proovimiseks viiuli, et saaksid teada, mis tunne on saada kätte loogiline meloodia ilma kÃĩrvalhelideta? Oled sa proovinud Ãŧldse kunagi saada kätte viiuli pealt tooni? Nii palju, kui mina olen näinud kÃĩrvalt, siis mitte Ãĩppinud täiskasvanud inimene ei olegi vÃĩimeline Ãĩigesti (st kÃĩige vähem energiat kulutavalt ehk ratsionaalsemalt) viiulit hoidma, rääkimata tooni kätte saamisest. Keha on liiga kohmakaks muutunud.

Merlon, Ãŧtled, et viiulil on ilus toon, aga kas sind ei aja närvi see, et see viiul on nii paganlikult tundlik iga nÃŧansi suhtes - st kasvÃĩi iga suvaline mÃĩte Sinu peas ja sellest tulenev lihaste olukorra muutus vÃĩib pÃĩhjustada defekti toonis. Lisaks pole viiuli mängimisasend sugugi inimkehale loomulik ning seega tuleb kätte Ãĩppida see parim ebanormaalne asend. Kuidas saab siis olla toon ilus, kui seal iga hetk vÃĩib defekt tekkida? Sellega vÃĩib lolliks minna lihtsalt.

ViiuliÃĩpingute ajal tekkis mul tihti arusaamine, et need vanad viiuli Ãĩpetamise meetodid lihtsalt ei toimi enam, kuna absoluutselt ei arvestata asja vaimset poolt. Näiliselt tundub kÃĩik Ãĩige olevat, aga asi lihtsalt ei toimi. samuti täheldasin, et eesti viiulimängu traditsiooni maailmakirjeldusel on mingi kohutavalt suur auk sees. See on omaette maailm, aga ta ei toimi. Midagi on VÄGA valesti selle maailmaga.

NB! Merlon, kui Sind huvitab Shost, peaksid seda ise minema raamatukokku otsima. Kuula kindlasti ja siis räägi mulle kah, mida tundsid. Mulle väga meeldib nendest asjadest rääkida

[Merlon]

[Merlon]

See on sama mis maalimise vÃĩi joonistamisega. Ma ei suutnud Kunagi Ãŧhe ja sama Ãĩpetaja juures kaua pÃŧsida. KÃĩige rohkem Ãĩppisingi ise iseseisvalt. Vihale ajas, et lÃĩpuks polnud Ãĩpetajatel mulle midagi enam Ãĩpetada ja siis hakkasid mulle mingit ilget stiili peale suruma
Sama asi tundub viiuliga olevat. Õpetajatest tuleb vähemalt poole sellest ajast eemal Ãĩppida, iseseisvalt luua, et tunnetuse kätte saada.

[Pilleriin]

tegelikult ma näen, et on vÃĩimalik ka Ãĩpetada, aga selleks tuleb mÃĩelda välja uued pedagoogilised vÃĩtted. Ma tundsin kah, kuidas Ãĩpetaja juures käimine mind ahistas. siis oligi nii, et Ãĩpetaja juures tegin Ãŧht asja ja ise harjutades pÃŧÃŧdsin kÃĩik Ãĩpetaja Ãļeldu unustada ja omamoodi asja ajada. Lisaks harjutasin veel kahte moodi: nii nagu Ãĩpetaja tahtis ja nii nagu ma ise tunnetasin, et on Ãĩige. Aga selliste tegude vältimiseks nagu mina tegin oli meie koolisÃŧsteem mÃĩelnud välja vapustavalt hea lahenduse: Ãĩpilase totaalse Ãŧlekoormamise erinevate kohustustega. Oli kaks vÃĩimalust: kas täidad hambad ristis kÃĩik kohustused vÃĩi langed koolist välja. Need kohustused aga polnud avavad, kus Ãĩpilane saaks oma vaba voolavat loomingulist potentsiaali kasutada.

Selle stiili peale ajamisega ma arvan nii, et on hädasti vaja luua oma stiil. Ennast avav stiil. Minuga ongi nii, et niikaua, kui ma seda ei loo, niikaua ei mängi ma viiulit edasi. See on nagu selline enesevihkamine, et kui ma pole vÃĩimeline looma, ei vääri ma elu. Selliseid viiuliÃĩpetajaid aga ei ole, kes laseksid Ãĩpilasel olla vaba oma enda stiili leidmise koha pealt.

[Merlon]

[viplala]

[Merlon]

[Merlon]

Njah
Tuli välja, tegelikult mul on vaja teiste lugude pealt mängida- vähemalt senikaua, kuni olen sellest piisavalt Ãĩppinud. Sest ise ma ei saa lambist luua

Vaatasin täna, kuidas Ãŧks tegelane (lÃĩpetanud Muusikakeskkooli) mängis viiulit. See tundus Nii lihtne talle mängida. Nii hea oli lihtsalt vaadata. Panin ka tähele, kui paljud asjad samal ajal mängivad nii suurt rolli, et puhas kÃĩla ja vaba poogen oleks

[VÃĩllur]

Njaa.. Minule, kes ma muusika ja instrumentide vallas täielik vÃĩhik olen, on viiuldamine alati kuidagi eriti elitaarne tundunud. Just Ãŧkspäev kuulasin sellist kiiret viiulifolki ja kujutlesin, et mis tunne vÃĩib olla sel andekal hingel, kes säärase keerulise kassi nÃĩnda kaunilt kräunuma paneb.

MÃĩtlesin, et juu see ikka peab inimesel sees olema. See muusika. Ja justnimelt viiulimuusika. Ses suhtes, et olen ise kunagi tatina natuke akordionit tÃļrtsutanud (hehe vanemad sundisid) ja selle ma sain kÃŧll selgeks, et niisama raskest tÃļÃļst ja suurest tahtest Ãŧksi ei piisa pillimänguks. Isegi kui sa pole hingelt täielik muusikavÃĩÃĩras, läheb ennekÃĩike tarvis Ãĩigesti valitud pilli, läbi mille saab mängija hing vabalt ja ennast unustavalt tantsida, mängida luua ja armastada.

Ühtegi kunsti ei saa punnitada. Edu sulle Merlon!
_________________
Ohsa nugis! Ah ei kurat kass hoopis.

[Merlon]