Arengumaagide Foorum

[thunderbird]

...vÃĩi suunata, kuidas peaksin edasi käituma antud olukorras, millest kohe ka pikemalt räägin. KÃĩigepealt aga kirjutan siia natuke eellugu ning siis pÃļÃļrdun tagasi antud probleemi juurde.
Väga pikk jutt sai vist aga kui keegi ehk viitsib....

Nimelt mÃĩned aastad tagasi olin „sunnitud“ koos elama inimesega, kes toitus täielikult minu energiast (energiavampiir?). Minust (ja teistest) valetamine, maha tegemine ja kÃĩikvÃĩimalik kiusamine ning selle tulemused ja tagajärjed rahuldasid teda meeletult. Ta lausa säras, kui kellelgi oli midagi jälle halvasti. See oli uskumatu vaatepilt. Peaaegu aasta olime enamuse ajast kahekesi kodus – Ãŧks suur maja, tema esimesel, mina teisel korrusel. Olin selle neiu venna naine ja millegipärast vihkas ta mind meeletult. Olin suures segaduses, sest omateada polnud mitte mingil viisil selleks pÃĩhjust andnud – mehe vanemate maja, käitusin kÃĩigiga kenasti ja viisakalt. Kuid kui omavahel koju jäime, hakkas peale ahistamine. Vali muusika, „mina-teen-mis-tahan-ja sina-oled-oled-siin-eikeegi...“ suhtumine. Kuna see oli mehe ja tema pere elamu, siis Ãŧritas ta mulle iga päev selgeks teha, et olen siin vÃĩÃĩras element. Kui julgesin talle vihaga loll vÃĩi idikas Ãļelda, nuteti Ãĩhtul emmele-issile silmad vees ja paluti „miniaga“ tÃĩsiselt vestelda jne...KÃĩiksugu valed minu kohta tulid ka hiljem välja sÃĩprade-tuttavate kaudu, mis viis mind veelgi mustemasse masendusse – miks oli minust selline koll tehtud nendepoolsete sugulaste ja kÃŧlarahva jaoks:S Kuna ma ei saanud talle mingite vahenditega vastu astuda nende territooriumil ja mees ka ei uskunud, et asi tÃĩesti ära kolimist väärt on(tema ei näinud-kuulnud seda jama päevast-päeva), siis sattusin suurest väljaelamata vihast suurde-suurde musta auku....magasin nädalate kaupa, ei sÃļÃļnud praktiliselt midagi, liikusin majas kui vaim, kuulasin ja kannatasin kÃĩike, mis ta seal korraldas....olin täiesti jÃĩuetu ja energia oli nullis. Lootsin veel, et ehk kui ma ei reageeri kuidagi, lÃĩpetab ta selle kiusu, kuid ei ... KÃĩik läks edasi samamoodi.
SÃĩbranna vedas mu sealt minema. Armastasin oma meest Ãŧle kÃĩige, kuid ma olin nii katki ja arvasin et ainus lahendus oleks lahku minna, kui tema sealt kolima ei nÃĩustu („ hiigelsuur majalahmakas, kuhu me ikka lähme...“)
Vegeteerisin sÃĩbranna juures 7 päeva, kogusin energiat ja jÃĩudu. Mu mees saatis mulle lilli, soovis vaid et ma koju tuleks...ma ei suutnud sinna tagasipÃļÃļrdumise peale mÃĩeldagi...Hakkasin ju millimeeterhaaval taas tärkama...SÃĩbrants aitas mul lahti mÃĩtestada mu probleemi...mul polnud sellistest asjadest varem aimugi (energiavampiirid jpm vaimumaailmaga seotud asju...) Ta käis vastavates loengutes kunagi, ning oli suutnud end samuti aidata väga rasketel hetkedel.
Selle tulemusena ostsin endale mÃĩned raamatud ning läksin järgnevaks nädalaks Ãĩe korterisse. Teda polnud ning nautisin seal Ãŧksindust. Avastasin mediteerimise ja kolasin endas sÃŧgavuti 4 päeva. Ma ei oska seda kirjeldadagi, mis siis minu sees toimus, mida kuulsin ja nägin...te teate sellest kindlasti miljon korda rohkem...Kuid ma suutsin end Ãŧletada...4 ÃļÃļpäeva tÃļÃļtasin selle kallal, et ma andestaksin oma kiusajale, et ma suudaks päästa selle meeletu viha vabaks, mis mind lämmatas. Sain palju nutta, väriseda, rappuda jne sest nii raske oli sellest vihast loobuda, olin vist sÃĩltuvuses sellest tundest :S Kordasin ja veensin oma sisemust, mis peab mu elus nÃŧÃŧd muutuma, mida ma tahan ja teist varianti pole...KÃĩigepealt uus tÃļÃļkoht kusagil eemal sealkandist ja kindlasti omaette elamine.
Viiendal päeval oli tunne, et kÃĩik eelmised päevad oli olnud mingi hallutsinogeenne unenägu. Ma tundsin end kÃŧll täiesti teise inimesena, kuid kÃĩik tundus nii ebareaalsena...ÜhesÃĩnaga, see kogemus tekitas pikaks ajaks imeliku tunde. Aga ma olin kui puhas leht...kuu aega hiljem nutsin Ãĩnnest, kui sain tÃļÃļle teise linna väga heale kohale ja peagi valasin Ãĩnnepisaraid kui kolisime mehega oma uude elamisse.
Peale seda kogemust tahtsin vaimumaailmaga endas rohkem tutvust teha, sest olin veendunud, et suudame end ise kÃĩige rohkem aidata. Mitte nutta, halada ja kurta ning vihata. See tegi kohutavalt haigeks ja jÃĩuetuks. Kuid ma ei saanud sellest mitte kellegagi rääkida...Natuke rääkisin tolle sÃĩbrannaga.
ÜhesÃĩnaga mu elu muutus 100%. Väga kiireks, tegusaks ja pingeliseks. Olin nii Ãĩnnelik, sest tundus, et olen lÃĩpuks Ãĩigel rajal, leidnud siin elus oma koha. Iseenda jaoks polnud enam aastaid aega...Mul on maailma parim mees, armastan teda ÃŧlekÃĩige siin maamunal...NÃŧÃŧd, tagasi mÃĩeldes - vahest, kui tekkisid energia puudujäägid, Ãŧtlesin talle, et palun anna mulle natuke powerit, ta heitis pikali, ronisin tema peale, panime pÃĩsed vastu pÃĩske, varbad kokku ja sÃĩrmisime sÃĩrmed ning hÃĩljusin lambist kuhugi oma mulli kuskil 15 minutiks – tundsin kuidas tema energia minusse voolas. Kui tal aga kord pea jubedalt valutas ja mitte miski ei aidanud, siis hoidsin käsi tema pea kohal, talle tegi see nalja, kuid ma ei osanud seletada kuidagi seda energiavoogu oma kätes mis tekkis ja mehe hämmeldunud nägu oli naljatu, kui pea enam ei valutanud...ta hakkas ka seda minu peal proovima, oma energiat kätesse koondama ja nii me siis leevendasimegi Ãŧksteise peavalusid vahest, selle erinevusega, et mul pold peavalu sel ajal, kuni ta käsi mu pea kohal hoidis...mina aga omas peas vÃĩi käes, keerasin selle tema valu palliks ja viskasin minema....tema vist seda ei osanud. Aga ega me siiani oska neid asju seletada.
Elu on nii kiire ja olen tohutult kaugenenud nÃŧÃŧd neist asjust. KÃĩhutunne ja vaist heade ja halbade asjade suhtes on ainsana pidevalt abiks. Tihti tunnen ka, kui mÃĩnel sÃĩbral on halb, kellega pole vÃĩibolla aastaid suhelnud ja ta eksistents pole mulle meeldegi tulnud, kuid nad ilmuvad vahest mu unenägudesse ning ma tunnen et midagi on mäda. Kuna ma msnis vÃĩi e-mailis lambist kÃŧsida ei julge, et mis viga...siis kui leian Ãĩhtuti mÃĩned tunnid neile keskenduda, on nad ise muga „lambist“ kirjavahetust alustanud mÃĩnel täiesti argi teemal...ja olen lÃĩpuks teada saanud, mis siis oli viga – aidata ma ei oska, kuid ma tunnen kui neid midagi piinab.
Väga pikk eellugu sai, aga kirjutasin selle siia selleks, et te mind päris imelikuks ei pea, kui paluksin juhendamist, et neist asjust natuke rohkem aru saada. Tahaksin end veelkord aidata, kuna hakkan jälle auku vajuma...Kuid situatsioon on hoopis teine ja ma ei tea mida teha. Ma tean, et suudaksin end taaskord aidata, kuid olen hetkel väga jÃĩuetu.
Kui kellelgi on aega ja huvi mind natuke juhendada, siis olen kindel, et rabeleksin sellest jubedusest ka ehk omal jÃĩul välja. Kuid praegu mul pole jÃĩudu et testida erinevaid asju, mida kÃĩike siit foorumist leidnud olen ja kahjuks ei mÃĩista ma ka paljut...
Aga nÃŧÃŧd on mulle kaela sadanud midagi palju suuremat, ma ei kujuta ette mis ja kust, kuid see laastab mind täielikult. Mul on mu maailma parim mees abikaasaks, meil on ilus ja armas kodu ja väike pooleaastane poeg....Kuid ma teen nende vaesekeste elu pÃĩrguks. Olen muutunud koletiseks. Ei tunne iseennast ära. Ja ma ei taha kedagi kaotada
Kas keegi teadjaist oleks nÃĩus muga sel teemal lähemalt vestlema?

[haldjanool]

tule ja räägime.
aga valmistu selleks, et tegelikult on maailm hoopis teistsugune, kui sa siiani oled arvanud.
ja mitte meeldivamas suunas teistsugune.
kui sa suudad seda teadmist vastu vÃĩtta, siis pole häda kedagi.
saad targemaks ja tugevamaks.
vÃĩta privas Ãŧhendust.
_________________
just before the darkness...

[TriinKe]

Tere, thunderbird, kujutan täiesti ette, mis sind praegu piinab. Aga oled väga tubli, et suudad ennast kaine pilguga kÃĩrvalt vaadata ning endale sellise karmi hinnangu anda. Veel arvan sinu jutu pÃĩhjal, et sul on väga head tajud. Probleeme ei oska sa veel lahendada, kuna sul ei ole vastavaid teadmisi.

Algajale ongi siin kasutatav sÃĩnavara natuke keeruline ning kohati arusaamatu, kuid natuke meie seltskonda ja harjutamist ning pole mÃĩistminegi enam kaugel

Kui sul on huvi, saada mulle sÃĩnum ja hea meelega kutsume sind endaga mÃĩnel mÃĩnusal Ãĩhtupoolikul lÃĩket tegema. Siis saab sulle selgitada, milline nägemus on meil maailma asjadest ja lahata sinu probleeme.

Sul on Ãĩigus: ennast saab ise aidata ja seda peaaegu alati. Tegelikult on see sageli lihtsam, kui ette kujutame
_________________
Pagan, mis pagan!

[inx]

Tere, armas muretseja!
Mina ei tohi kÃŧll kedagi aidata aga oma kogemusest vÃĩin ikkagi pajatada.
Siinset foorumit ei tohiks kÃŧll elutÃĩena vÃĩtta, ikka rohkem ringi vaatamiseks. See nagu elus ikka, inimesi on ju igasuguseid ning oma tarkus tuleb ikka enda läbielatust. Minagi sattusin siia foorumisse mustas augus olles, asjad läksid aina allamäge. Ja siis samuti kohtusin siinse aitajaga, kuid Ãŧllatav oli tema soovitus, et "jätku ma oma armastatud mees maha", kellega ma vÃĩrdlemisi värskelt olin tutvunud ning kes oli mulle ainus positiivne tugi selles mustas augus (Ãŧritasin ikka Ãļelda, et jamad hakkasid ikka palju ennem, oma armsamat ma veel ei tundnudki) , et "kÃĩik halb ongi tema pärast ja veel hullemaks läheb" ...
Ma olen ikka Ãŧlimalt tänulik iseendale praegu, et ma sellist nÃĩuannet kuulda ei vÃĩtnud, et ma ikka suutsin ka oma peaga mÃĩelda... viimased aastad on olnud minu elu ilusamad aastad

[TriinKe]

[thunderbird]

tere taas kÃĩigile kes seda pikka juttu siin lugeda ja kaasa mÃĩelda on viitsinud.

kindlasti ei vÃĩta ma siit midagi elutÃĩena, ei tunne vajadust midagi sellist järgima vÃĩi sisendama endale hakata. toetun väga palju oma intuitsioonile ja tunnen kohe, kui midagi vastukarva käib. kuna ma aga ise siin abi ja arvamust palusin, sest enda mÃĩistus sai otsa, siis kuulan variandid ära ja siis vaatab mis edasi saab. kuna keegi täitsa sinu kingadesse ronida ei saa, ei saa ta ka Ãļelda, mis täpselt teha. arutamine on ok
Ãŧldiselt tahaks Ãĩppida endale ise rohkem energiat looma. alati pole metsa lähedal ja teistelt kogemata selle pätsu panemine is not excuseable...mulle ju ka ei meeldiks, kui keegi mind pidevalt imeks...olgugi et kogemata vÃĩi enese teadmata...

Panen siia samas ka Ãŧhe stoori(kes niisama midagi lugeda tahavad ), kuidas ma eile ja täna oma sisetundega kaklesin tema jälle vÃĩitis

Nimelt oli mul Ãŧle pika aja nädalavahetus, kus sain natuke aega endale vÃĩtta. Poiss läks issiga maale ja mina sain Ãĩhtul pittu ja täna mere ääres chillida. olin elevuses ja ootasin seda pÃĩnevusega, surisesin juba ette, teades, kuidas mu tÃŧhjad akud seal täituma hakkavad
laupäeva Ãĩhtul kui kÃĩik valmis , istusin autosse panin auto käima ja...teadsin, et panen mingi metsloomaga matsu Ja punkt...no ei lähe ära see tunne, peksa ja pÃĩruta talle millega tahad, nii on ja jääb. Kartsin veel, et kui see tunne mind niimoodi kiusab, siis äkki kutsun veel ise kurja kaela.
SÃĩitsime siis mehega koos lähemate poodideni. Tema ees oma autoga, mina tema järgi...vÃĩitlesin seal...et no nii lolli paranoiades hullu annab ikka otsida kui mina, ja mis jubedusi veel...käisime poes ära ja parklas tuli siis mees, tegi väikse musu ja soovis toredat pidu ja olemist...vot siis oli selline tunne täpselt nagu keegi oleks tangidega sisikonna välja rebestand...hea et ma kÃĩva häälega ei Ãļeld, et ma sealt vist tagasi ei tule...no nii jube hakkas A mis ma teen siis, Ãŧtlen et ei lähegi, ning et mul on tunne et metsloom jookseb teele Kui absurdselt see siis ei kÃĩla vÃĩi mis?
SÃĩita oli pea 100 km metsavahelist teed. Kolm musta kassi käis mÃĩningaste vahedega Ãŧle tee...peale igat kassi ootasin, et no kas see tunne kaob ära nÃŧÃŧd. Ei kadunud. "Loogiline mina" Ãŧtles, et olen peast haige, keerasin tÃŧmpsu nii pÃĩhja, et enam oma mÃĩtteid ei kuulnud ja jÃĩudsin ilusti kohale. Pidu, muusika, rahvas ja joogid...enne järgmist hommikut see jube kÃĩhutunne mind ei tÃŧlitand.
Kuna ma enam rahulikult mere ääres päevitada ka ei suutnud, siis kuulasin seal merekohint ja hakkasin siis juba kitsega oma peas diili tegema a la "okei, kui sa tÃĩesti pead seal olema, siis palun mine sealt Ãŧle tee natuke enne vÃĩi natuke pärast mind" seda ma seal kÃĩvasti kujutasingi ette oma rahustuseks ja jäin tukkuma...siis helistas ema, et tema ka samas rannas täna, et kohtume? Okei...Veetsin veel natuke aega sugulaste juures, ema tuli ka sinna ja arvas, et peaks lahkuma juba, kuna varsti on teed kÃĩik rannast lahkujaid täis ja sÃĩida seal rongis siis...Mina mÃĩtlesin, et oiblää..tagasisÃĩit...krtkrtkrt....läksime autodesse. kuna minu auto oli ema oma taha pargitud aga ta kohmerdas seal midagi ja avastas et oli vÃĩtmed tuppa jätnud, viskas oma rannakompsu keset teed maha ja läks vÃĩtmete järele. Seega ei saand ka mina liikvele. Ema tuli tagasi ja hakkas siis sÃĩitma, mina tema järgi. ja umbes 10 km pärast pÃĩrutas kits nagu vibunoolest lastud, metsast välja, otse tema autosse Me sÃĩitsime mÃĩlemad 100 km/h, hoidsin 2 auto pikivahet ja kui litakas ära käis (Ãĩnnelik Ãĩnnetus, esiots sai kerge makeoveri) ning me tee äärde tÃĩmbasime, siis ma värisesin seal, hinges oli kogu mäss vaibunud...ja tuli meelde kui väga ma olin soovinud, et kits natuke enne vÃĩi pärast mind teed Ãŧletaks.... ja siis oli ema oma plaanidega mu päeva sisse sÃĩitnud...agakÃĩige hullem on see, et ma ju TEADSIN ja kui see kits oleks minu autosse lennanud, siis mina oma reaktsioone tundes ja kogenematusest oleks rooli järsult keeranud ja 100 km/h puusse lennanud ja vot siis....siis oli sama tunne mis mehele musu tehes ja tundes, et ma ei tulegi tagasi....
sÃĩitsime siis kodu poole ja emotsioonidetulv tahtis mind tappa kuna ma sellest kellelegi rääkida ei saa, siis "loogiline mina" annab sellele "teisele minale" praegu korralikult peksa - a la mina ei teind, ei näind, ei tundnud midagi, kujutan asju ette ja lähen hullarisse
...ja ok ok, kui ma kuidagig sain selle eluka teed Ãŧletama sutsu enne mind, nagu soovisin, siis kindlasti ei tahtnud ma ma kitsedega paugutama hakata...tema lendas lambist minu teele ja kits tema teele...aga seda ma kÃŧll ei soovinud
aga lÃĩpp hea kÃĩik hea...olen kodus oma muside juures ja tunnen end juba paremini mÃĩistusega tegn diili, et ta praegu mind ei kruti, arutame neid asju paari päeva pärast uuesti

[nipi]

kuule, muarust on see sul siia nii ilusti kirjutatud (st kirjutad, tajud ja kontrollid ka hästi muarust), et vÃĩiksid seda oma suurele musile ikka lugeda anda

[thunderbird]

[nipi]

jajah, umbes nii seda tajusingi teil - ja sealjuures sedagi, et teil on justkui teineteisega vedanud! sestap pakkusin, et anna lugeda neid oma kirjutisi siia foorumisse (kasvÃĩi pullipärast, et siin Ãŧks tädi soovitas nii ) sest enamasti on erinevus suur jutul, mida oma kallimale räägitakse ja siis sedasorti kirjatÃŧkil... pÃĩhjendan ka, miks see tunne mul tekkis: esmalt su kirjeldus sellest energiavahetusest ja peavalude äravÃĩtmise "mängust" (mis polegi mäng muarust, vaid märk tÃĩesti heast klapist) ja teiseks - paaris kohas oli sul väljend "ma ei saa sellest kellelegi rääkida", samas tundub, et side on teil hea ja tugev, seega päris nii ei peaks see olema, et sa ei saa kellelegi rääkida - sa ei tohiks sellisesse seisu sattuda ka muidugi, et ei saagi... ja kolmandaks: pooleaastase lapse emme aku on eesti vabariigis paratamatult tihti tÃŧhjenemise äärel (mul on kogemusi kaks: 14 ja 3,5, seega viimatine ka suht värske), aga sina arvad, et sa ajad neid hulluks - st tahan Ãļelda, et sÃŧÃŧdlane sa nÃŧÃŧd kÃŧll ei ole!!! (pole ka keegi teine), aga omast punktist lihtsalt näen sellist niidiotsa, nagu ennist pakkusin...

[akk]

tÃĩmba ttu

[inx]

thunderbird, Ãŧtled, et "kes lugeda viitsib"...heh, sa kirjutad nii hästi, et sinu kirjutisi loeks aga veel ja veel
Sinus voolab positiivsus, sinu energia on kui puutumata loodus, puhas ja ehe.
Sain täna Ãŧleannuse positiivset energiat...algas kÃĩik sellest, et otsustasin jala tÃļÃļle tulla millele lisandusid veel mÃĩned asjad...ja nÃŧÃŧd veel nii huvitav kirjatÃŧkk, aitähh sulle, seda tahtsingi Ãļelda Ja, et lÃĩpp hea, kÃĩik hea! Ole tubli!