Arengumaagide Foorum

[Dmitri Petrjakov]

Üks tore Tartu kirjastaja Valdek Kiiver kavatseb välja anda mu sÃĩbra Dza Gusmani raamatu "Maagide kool" eesti keeles. Pakkus sinna lisada ka minu loo Kaarli Goolemist, aga kahjuks on see lugu ka vene keeles... Kirjutas mulle nii:

" Tere. Lugesin lДbi Sinu raamatu Kaarli Golem. Pagana kУva raamat, mulle
> tundub. VУiks kaaluda selle kirjastamist kЭll. Aga siin on kohe mitu
> probleemi.
>
> Esiteks - tekst on vene keeles. Ja tuleks seega kУigepealt tУlkida.
> Selleks peaks leidma tУlgi, kes ka ise jagaks konteksti. Vahest oled Sa
> ise vУimeline selle panema eesti keelde?
>
> Teiseks - vДlja anda vУiks ju ka vene keeles. Ma olen Эhe raamatu vene
> keeles teinud, tehniliselt pole see mingi kЭsimus. Kuid mul pole aimugi,
> kui paljud venelased raamatute vastu Эldse huvi tunnevad. ..."

Nii et tähtsin kÃŧsida, äkki keegi vÃĩtaks selle asja ära tÃĩlkida? Valdek mainis et mingi raha on ka eraldatud Kultuurkapitalist, nii et tÃļÃļ pole tasuta. Iga hetk olen valmis arutada ja seletada raskeid tähendusi ja väljendeid et oleks asjatundjatele konteks selge...
Mida te selle kohta arvate?

"IRU RETRIITI" peatÃŧki illustratsioon




_________________

[Dmitri Petrjakov]

.... aktiivselt tÃĩlgitakse.
loodetavasti ilmub trÃŧkis ka...
_________________

[Dmitri Petrjakov]

LINNA LÄINUD


_________________

[nipi]

esimene esimene september kangastus

[Dmitri Petrjakov]

..

_________________

[Dmitri Petrjakov]

Tänan!

TEGELIKULT TEKST ON EESTI KEELDE ÄRA TÕLGITUD. PEAN JÄRGMINE NÄDAL TARTUSSE REDIGEERIMA SÕITMA:
_________________

[Dmitri Petrjakov]

TÄHETARGA MÜTS

1978. aasta sÃŧgisel otsustas Saša Lennon muuta maagilise ordu peakorteri asupaika. Ta kolis linnast välja, mere äärde, neljakÃŧmne kilomeetri kaugusele Tallinnast, ja sai endale linnalähedase puhkekodu valvuri ametikoha.
Ühelt poolt elu väljavaade skisoidsetest linnavÃĩnkumistest veel rikkumata looduskeskkonnas meeldis talle isegi väga. Siin avanes täielikumalt tema musta maagia šamanistliku pÃĩhiolemuse loominguline soon, mis oli avaldunud juba varem Ãŧhel pelgupaiga perioodil filosoof Michael Tamme juures Langerma lähistel asuvas talus, kus ta leidlikult musti ohvrialtareid pÃŧstitas ja ÃļÃļsel nende juurde vÃĩimsaid ÃļÃļdeemoneid välja kutsus. Teisalt aga tÃĩmbas nähtamatute kÃĩrgepingeliinide traditsiooniline urbanistlik vÃĩrk, mis vanade meistrite vaimust nakatatud kultusehitisi linnas omavahel Ãŧhendas, teda oma vÃĩimsate elektromagnetiliste jÃĩuväljade vÃĩngetega pidevalt enda poole. Eriti tugevasti hoidis teda linnas kinni Kaarli Golem – Lennoni poolt elustatud pronkssÃĩdur vÃĩitlejate-vabastajate vennashaual. Saša Lennon istus sageli oma TÃĩnismäe maagilise kantselei akna all, tähetarga mÃŧts peas, ja silmitses ÃŧkskÃĩiksel pilgul Kaarli kiriku tagant paistvaid Igavese tule vilkuvaid sähvatusi tema poolt elustatud pronkssÃĩduri jalgade juures. MÃĩnikord sattus Aleksandri teadvus kummalisesse une ja ärkveloleku piiril olevasse seisundisse (nagu juhtub Sopalsit viiendat korda sisse hingates) ning siis nägi ta pÃĩgusaid pildikatkendeid tulevikust…
Niisugustes nägemustes, mis sarnanesid kollase tule vilkumisele nagu Igavene tuli Vabastajate haual, tuli tema juurde Ãĩpilane „Õ“, kes seekord oli kummaliselt lÃŧhikeseks pÃļetud juustega ja range, talle sootuks mitte iseloomuliku otsustava ja jÃĩulise pilguga. „Kus su juuksed on, Õtšu?“ – tahtis Lennon temalt kÃŧsida.
„Ma ajasin juuksed maha ja viskasin prillid minema,“ vastas endine Ãĩpilane ta vaiksele kÃŧsimusele. Prillid segasid mind jumalat vaatamast, aga juukseidpidi sidusid massoonid mind mÃļÃļdunud väärtuste kÃŧlge ja panid kannatama. KÃĩik, mida nad kannavad, on ammu haige ja nakatunud. Nad on alati kandnud egiptuse maagilist kultuuri, alati nÃĩidunud, alati sÃĩdinud inimese vastu. Ohvritoomised Aadamale… Mitusada aastat takistasid nad inimpÃĩlvkondi Aadama juurde minemast, temaga kohtumast. Kuid nÃŧÃŧd see neil enam ei Ãĩnnestu. Nende aeg on mÃļÃļdas. Nad ei suuda takistada neil kohtumast Aadamaga taevas. Nad aga eksivad, kui arvavad, et Aadam vÃĩib elada ainult taevas. Jumal Ãŧtles: nagu taevas, nÃĩnda ka maa peal. Inimene elab nagu taevas, nÃĩnda ka maa peal. Sellepärast jÃĩuab nende ÃŧlevÃĩim lÃĩpule. Ja kogu nende kultuur, tsivilisatsioon, kunst, kirjandus, väärtused, kÃĩik need on hinnalised vaid siis, kui inimesed vajuvad unne ja elavad pidevalt kurjuse maailmas, kuradi maailmas… Aga kui nad jÃĩuavad Rahmoni linna, headuse linna, siis hakkavad nad kÃĩigele sellele vaatama nagu haigetele väärtustele…
„Pea, Õtšu,“ Ãŧtles talle Lennon, „Kas sa tÃĩesti arvad, et minu jaoks on selles maailmas midagi hinnalist? Nelja ilmakaare bodisattvad näitavad mulle teed Buddha juurde!...“
„Minu uus nimi on Ikrom,“ katkestas endine Ãĩpilane samasuguse metalse häälega oma endist Ãĩpetajat. „Te peate oma saAtanaid jumalateks. Te loote enestele ebajumalaid nagu raha, naised, mitmesugused kangelased ja artistid. Need on teie puuslikud, kelle ees te kummardate. Need on teie jumalad. Nad on loodud teie kujutluse jÃĩuga, sellepärast teie jaoks pole olemas tÃĩelist jumalat, sellepärast te olete jumalast eraldatud… Meie kultuur ja tsivilisatsioon on kurjast tÃĩvest nakatatud. KÃĩik allub kuradile. KÃĩik mÃŧÃŧsid jumala ära. Peaaegu kÃĩik unustasid… Just sellepärast must preester parandabki maailma. Jumal lepitas Ãŧhe rahva teisega. Meenuta vaid, kui palju uskmatuid rahvaid on olnud Maa ajaloos! Kui palju oli kÃĩlvatuid, jumalasalgajaid, kohutavaid ohvreid toonud rahvaid! Neid oli palju! KÃĩik hävitati maamunalt! KÃĩik pÃŧhiti minema… te arvate, et teie millegi poolest teistsugused olete?.. Te ei erine neist mitte pÃĩrmugi! Teie viimased aastad on käes!.. Sest iialgi ei pääse selle eest, et kÃĩige eest tuleb maksta. Teie mitmesaja aasta pikkuse valitsemisaja eest. Inimesed ei pea surma kartma. Kes elab inimlikult, see ka sureb inimlikult.
„Ikrom!“ – Lennon ulatas endisele Ãĩpilasele käe, kuid silmapilk hajus ka tulevikunägemus tumedal aknaklaasil hÃŧplevaisse oranžikatesse välgatustesse, aknalaual aga lebas käesolevast 1978. aastast Õtšu luuletuse tekst, mis oli kirjutatud vihikulehele veriste tähtedega:

InimtÃŧhjaks jääb see maja
keskÃļÃļl katkutÃĩbisel,
Hoolikalt ma uksed sulen
Nii sinu kui enda järel.
Akna taga kostab tuule naer,
Selles rebeneb kaskede siid.
Ma kohtasin teda täna,
Ta taevase kuu kandis liiva.
Ta läbipaistev, mind viibates kutsub
hääbuma igavese pimeduse sees,
Ja lilled ta juures närbusid ära
Äkitselt haisema hakanud vees.
Heledal loitval koidikul
Tardub ÃļÃļbiku sÃŧda.
InimtÃŧhjaks jääb see maja,
Vaid varjud – sina ja mina…

Lennon silmitses suurt mÃŧrgist kuud akna taga ja mÃĩistis, et nad kÃĩik (nii tema kui ta endised Ãĩpilased) lahkuvad sellest maailmast, ning et tema ise lahkub kÃĩige esimesena väärikalt, Kuldristi ordu meistrile kohasel viisil.

Järgmisel päeval kohtus Saša Lennon kino „SÃĩpruse“ esisel väikesel platsil Joksiga. Ta vaatas kaua Ãŧksikuid mÃļÃļdujaid ÃŧlestÃĩstetud kraedega, pÃŧÃŧdes ära arvata, kes nende seast vÃĩivad olla nuhid, seejärel osutas peanoogutusega tillukesele baarile pelmeenisaali kÃĩrval. Väikeses baaris tassi kohvi juures pani ta Joksile ette minna enda juurde koju TÃĩnismäele, kÃĩik sÃŧdamelt ära rääkida ja niisama rääkida elust enesest. Ta ostis kÃĩrvalasuvast juurviljakauplusest paar pudelit „Limanskajat“ ning nad suundusid Kaarli kiriku juures asuvasse peakorterisse. Korteri kÃļÃļgis, kui esimene pudel oli tÃŧhjaks joodud, Ãŧtles ta Joksile:
„Tead, sÃĩber, te kÃĩik elate kaua. Aga mina tean, et mind viiakse siit peagi ära, Ja ma lähen nagu Buddha.“

Dža Guzmani mälestustest:
„Lähenes 1979. aasta. Selleks ajaks olin ma kolinud Kadriorust Mustamäele, restorani „Kännu Kukk“ lähedal asuvasse viiekorruselisse majja, mille kÃĩrval elas Lennon. Vana-aasta Ãĩhtul tÃĩin tuppa näärikuuse ja hakkasin kuusele ehteid kÃŧlge riputama. Ehete seas oli kaks Ãŧhesugust näärivana kujukest: mÃĩlemal oli peas teravatipuline kuldtähtedega mÃŧts ja käes (kingikoti-taoline) kÃŧllusesarv. Olin just Ãŧhe kujukese oksa kÃŧlge kinnitanud ja hakkasin riputama ka teist, kui see mul äkitselt käest libises ja vaikse klirinaga vaibale purunes. See juhtus samal hetkel, mil mulle näärivana silmitsedes meenus tähetarga mÃŧtsiga Lennoni kuju. Ilmselt mÃĩtles Pjotr (Lennon) sel hetkel minule. Ram rääkis korduvalt, et kui inimene midagi käest pillab, siis on see kindel tundemärk telepateemi tungimisest inimese psÃŧÃŧhikasse väljastpoolt, millega vÃĩib kaasneda hetkeline susin.“
_________________

[Dmitri Petrjakov]

KATKEND "MAAGIDE KOOLIST", kus on minust juttu
Umbes aasta 1978..

Autor Vladimir Dza Gusman


JOOBUNUD SÜGIS

Tallinnas jauramine loomulikult jätkus. KÃĩrgema kraadiga elueliksiiri tarbimine toimus sel 1978. aasta sÃŧgisel aina kestvas joones. Kord panin jälle kÃĩvasti tina sÃĩber Dmitriga, kes oli kah Ãŧks meie Aasia-klubi liige, kuhu kuulusid Aare Loit, Väike-Edik, Joksi, Tolik Belov, ÕtÅĄu, DÅžuga, Gena ja veel terve rida teisi kirjatundjaid. Meie Ãĩppisime Dimaga koos Pedas, tema oli minust aasta nooremal kursusel, Ãŧhes grupis Volodja BudkevitÅĄiga, kes samuti eelistas hipide kÃĩrgemat elukooli. Dmitri kui tÃĩeline apologeet, eelistas kangeid jooke, kuid ei Ãļelnud ka Ãĩllest ära. Ja nii nagu minagi, sattus ka tema mÃĩnikord lausa Ãŧlimalt jaburatesse seiklustesse. Siin Ãŧks sellistest, mis juhtus temaga natuke aega enne meie Ãŧhist ettevÃĩtmist. Ühes oma kirjas kirjutab Dima mulle:
„Sain kord endale uued teksad, Levised, ja läksime neid sisse pÃŧhitsema. Astusime pruuni majja Narva maanteel, kus paiknes viinapood, otse Kreutzwaldi tänava ristmiku ligidal. VÃĩtnud sealt neli pudelit, laskusime sama maja keldrisse. Seal tÃĩmbasime kÃĩik hinge alla. Ja eks jäime ikka korralikult täis ka. Ja siis tahtis Ãŧks tÃŧdruk minu uusi teksasid endale jalga proovida. Andsingi. Need olid talle täiesti parajad.
„Aga minu kleit sulle kÃŧll selga ei lähe,“ Ãŧtles tema.
„Läheb!“
Läkski.
„Olgu peale,“ kostis tema. „Me läheme käime natuke ära. Oota siin, me oleme kohe tagasi.“
Ootasin kaua. Pärast ronisin aluspÃŧkstes tänavale ja asusin otsima telefoni, et kasvÃĩi kellelegi helistada. Majaelanikud kutsusid vÃĩmmi välja. Mina aga pÃĩgenesin mentide eest minema, kleit kaenlas, karates Ãŧle betoonist tarade. Ühest neist taas Ãŧle viskudes maandusin klaasikildude otsa ja lonkasin mingi puumaja trepikotta, vererada järel. Mendid leidsid mind viimaks verejälgede järgi pÃļÃļningult Ãŧles, aluspÃŧkstes ja kleit pihus.
Algul viisid nad mu traumapunkti, kus mu jalale pandi hulk Ãĩmblusi, pärast aga kupatati edasi MitÅĄurini tänava kainekasse. Aga see on juba teine teema. Ülejärgmisel päeval sain oma teksad plika käest tagasi. „Aga mulle tundus, et me olime vaid veerand tundi ära,“ imestas see tÃŧdruk mulle teksaseid tagasi andes. (Dmitri Petrjakov. Isiklikust kirjavahetusest).
Niisiis, kui olime endil ninad juba päris korralikult täis tÃĩmmanud, vedasin Dima Julka poole. No et paneme tema juures pidu edasi, sakusmendiga. Julka elas Ãŧhes kollases majas Paldiski maanteel, kus tol ajal asus „Moldaavia“ pood. Me haarasime sealt veel paar „moldaavlast“ kaasa ja lendasime reipalt viiendale korrusele. Kuid vaatamata meie pikale helistamisele ust lahti ei tehtud. Minu purjus ajus hakkas seepeale joonistuma kahtlus hirmsas truudusemurdmises – meie siin helistame, aga Julka vahest hoopis kepib armukesega tagatoas ja ei taha meid just sellepärast sisse lasta. Pähe tekkis hea mÃĩte – uks vaja maha murda. Ja tegin sÃĩbrale kohe ettepaneku korraldada kohe siinsamas Ãŧks karate workshop, kasutades eriti tehnikat „raudne rusikas“. Kulistasime veel kumbki paar head sÃĩÃĩmu „moldaavlast“ ja asusimegi asja kallale.
Tagusime kordamÃļÃļda rusikatega vastu lukku, eesmärgiga lÃŧÃŧa ukse sisse auk, sealt käsi sisse pista ning teha uks seestpoolt lahti. Kiai! Juba paari minuti pärast peale meie etenduse algust ilmusid trepikorra esimesed naabrid.
„Mis siin toimub?“
„Hoidke eemale, siin käib tÃĩsine jutuajamine! Kiai!“
Loomulikult kutsuti kohe vÃĩmmid välja. Dmitri, taibates, et jutuajamine nÃŧÃŧd juba tÃĩepoolest väga tÃĩsiseks vÃĩib kujuneda, pÃŧÃŧdis mind alla vedada, mina aga jätkasin kangekaelselt uksega vÃĩitlemist.
„Lase sina jalga. Mina aga teen praegu ukse lahti ja korterist seest nad mind juba nii naljalt kätte ei saa, Julka mind juba välja ei anna!“
Kui mendid mul käed selja taha murdsid, oli ukses näha juba päris korralik pragu. Mind ei viidud mitte kainekasse, vaid otse vÃĩmmi ja visati seal Ãŧhte kivist seintega Ãŧksikkongi. Lukus pÃļÃļrdus massiivne rauast vÃĩti. Mis nÃŧÃŧd saab? Joomauim lahtus ruttu ja pea hakkas palavikuliselt otsima alternatiivseid variante. Instituudist lÃŧÃŧkse nÃŧÃŧd kÃŧll jumala kindlalt välja. Nii nagu Dima oli välja lennanud selle kleidijama pärast.
Vaatasin väikeset trellitatud aknakesest välja. Koridoris istub igavledes valvur. Välimuse järgi justkui asiaat – laiad pÃĩsesarnad, pilusilmad. TÃĩenäolislt siis ka muhameedlane.
„Hei, vennas, oled sa muhameedlane?“
Tunnimees tÃĩstis pea. Täpselt – asiaat!
„Kuule, vennas, mina olen kah muhameedlane. Need uskmatud ÅĄaakalid tassisid mind siia täitsa asjata. Ma kaitsesin naisterahva au, saad aru, aga nemad surasid mind siia luku taha.
Valvur tÃĩusis toolilt Ãŧles.
„Mis sa räägid? Sa oled muhameedlane?“
„JakÅĄi, dÅžura, muslimon. Tahad, ma vuristan sulle terve fatiha ette? Bismillahi, rahman rahim, alhamdulillah rabbi alamn, maliki javmi dni... ja nii ma lugesingi talle ette terve ajati, pÃŧÃŧdes seda ette kanda sellisel toonil, nagu seda teevad tavaliselt mullad. Ment oli ilmselgelt segaduses. Usuvend, aga selles polnud nÃŧÃŧd enam mingit kahtlust, oli kaitsnud naisterahava au, aga pannakse selle eest vanitorni. Ei ole olemas selist seadust! Allah niisugust asja ei lubaks.
„SÃĩber, lase mind siit Ãĩige välja, sa meie seadusi tead,“ surusin usuvenna sÃŧdametunnistusele. „KÃŧll juba Allah sulle selle eest tasub.“
Ja ho imet! Tunnimees tuligi ukse juurde ja pÃļÃļras vÃĩtit.
„Katsu et siit kaod! Ja et mitte kellelegi Ãŧhtki sÃĩna!“
Ainsa hetkega olin kambrist väljas, teel väljapääsu poole mind keegi kinni ei pidanud. Ja suundusin otsejoones... Julka poole. KahekÃŧmne minuti pärast olin jälle pooleldi katki lÃļÃļdud ukse taga. Kella peale ikka keegi lahti ei tee. Mida kÃŧll teha? Selge pilt – eks uks tuleb ikka sisse lÃŧÃŧa. Ja asusingi viivitamata endise tegevuse juurde.
Kui naabrinaine jääle mind nägi ust tÃŧmitamas, jooksid tal silmad lausa imestusest kokku. Poolt tundigi pole mÃļÃļdas, aga tema on jälle tagasi! Kuid teist korda tal miilitsat välja kutsuda siiski ei tulnud. Alt kostusid sammud. See oli Julka ema, kes saabus tÃļÃļlt.
„Tere, Raissa Pavlovna...“
„Volodja? Mis sina siin teed?“
„Näete, tahtsin Julkale kÃŧlla tulla, aga mingid huligaanid on siin tahtnud teie ust sisse lÃŧÃŧa...“
Raissa Pavlovna rahustas naabrinaise maha ja kutsus mind sisse. Julkat kodus ei olenud. Mis edasi sai, seda ma enam ei mäleta. Ärkasin hommikul diivanil, pea lÃĩhkus. Uue ukse ostsin ehituselt pooliku eest kohalikelt tÃļÃļmeestelt...
_________________

[Dmitri Petrjakov]

Vladimir Wiedemann

MAAGIDE KOOL
Eesti okultne underground 1970-80

„Maagide kool“ räägib hipiajastu kangelastest, toonasest undergroundist ja okultsetest ringkondadest, kes pÃŧÃŧdsid lagundada NÃĩukogude Liitu maagia abil. Raamat annab ka pÃĩneva Ãŧlevaate Eesti Ãŧhe tuntuima guru, legendaarse mÃŧstiku Mihkel Ram Tamme elust. Ning kirjeldab värvikalt tollal Tallinnas elanud, Lennoniks kutsutud musta maagia meistri okultseid ettevÃĩtmisi ja astraalseid rännakuid. Ja kui käesolev mälestusteraamat peaks kogemata näppu sattuma mÃĩnele endisele kagebiidile, siis kindlasti on viimaselgi nÃŧÃŧd näiteks tore teada saada, et NÃĩukogude Eestis toimis aastaid vÃĩimas pÃĩrandaalune trÃŧkitÃļÃļstus. Otse vÃĩimumeeste nina all, lausa KGB peamajas, trÃŧkiti sealsel paljundusmasinal nii Koraani (!) kui mitmesugust muud muhameedlikku kirjandust. Ja tehti see Kesk-Aasias mägede poegade juures ilusaks rahaks... Hipide sidemed ulatusid kÃĩikjale Ãŧle suure NÃĩukogudemaa.

„Maagide kool“ on unikaalne ajastulooline dokument, pÃĩnev sissevaade 30. aasta tagusesse undergroundi. See on sisuliselt esimene raamat, mis käsitleb pÃĩhjalikult legendaarse hipiajastu sÃŧndi ja arengulugu.
Vladimir Wiedemann, toonase undergroundi tuntumaid kujusid, sÃŧndis 1955. aastal Tallinnas. 1986. aastal Ãĩnnestus tal NÃĩukogude Liidust fiktiivse abielu kaudu lahkuda ning ta asus elama Kolumbiasse. 1988. aastal asus Vladimir Wiedemann korrespondendina tÃļÃļle BBC venekeelsete saadete toimetusse Berliinis. Praegu elab ja tÃļÃļtab Wiedemann Londonis.
_________________