Arengumaagide Foorum

[Dmitri Petrjakov]

..

_________________

[The Green Knight]

..

[The Green Knight]

..

[Dmitri Petrjakov]

"Sirbis" : .....

PAAVO MATSIN: Kirjandusaasta 2008 oli mulle eelkÃĩige luule aasta. Häid raamatuid ilmus palju (Kompus, Luuk, A. Ehin, Sommer jt). KÃĩige meeldejäävam kirjandusÃŧritus oli Sommeri plaadiesitlus Jämejala klubis 22.08.08. SÃŧgavas rahus park hiiglaslike puudega, kÃĩrgete avatud akende ees Ãŧlivaikselt liikuvad kardinad, geniaalsus ja hullus personifitseeritult koos ja siinsamas saalis.

Pomm plahvatas aga päris aasta lÃĩpul, kui kuulsin, et ilmub praegu Londonis elava endise legendaarse Tallinna hipi Vladimir Wiedemanni teos „Maagide kool. Eesti okultne underground 1970–1980”. Panin kohe smokingu selga ja pÃĩrutasin Tartusse raamatu järele. Nagu Ãļeldakse ka eessÃĩnas, on tegemist tÃĩeliste Ameerika mägedega! Ligi 200 lehekÃŧlge äärmiselt nauditavas ja haritud stiilis (Wiedemann oli filoloog ja hiljem BB C korrespondent) kirja pandud nii tema enda kui ka Tallinnas tegutsenud hipist musta maagi Aleksander Lennoni psÃŧhhedeelseid eksperimente. Lennon viis medikamente ja plekieemaldusvahendeid manustades läbi väga radikaalseid rituaale kÃŧll Tallinna surnuaedades, aga ka TÃĩnismäel Aljoša juures, kus sooritas agni-jooga rituaale. Siin on väga värvikaid lugusid hipielust EN SV pealinnas, kuid ka täiesti uskumatuid kirjeldusi-rännakuid, mis tipnevad Lenini muumia rÃŧndamisega psÃŧhhokosmose sÃŧgavikes, kus Lennon vÃĩitleb astraalsete punaste kÃŧttide ja kagebešnikutega. Teoses on ohtralt Ãŧlihuvitavat pildimaterjali, eriti perioodist, kus hipid avastasid endile guruks Ram Mihkel Tamme. Pealegi pole see veel kÃĩik – „Maagide koolile” on tulemas ka järg „Kaarli (kiriku) golem”, mis on pÃŧhendatud Lennoni tollal tehtud katsetele pronksmehega! „Maagide koolil” on klassika maik kÃŧljes, see on nagu Tallinna „Meister ja Margarita” ja on kummaliselt mÃĩtlemapanev, et selle kirjutas pigem vene kultuuriruumi kuuluv autor. Ma arvan, et nendest teostest me veel kuuleme algaval aastal päris palju.
_________________

[Arhlee]

jajahh? kanepi lehtedega ja puha
_________________
terää =)

[Dmitri Petrjakov]

"METROO" (Tallinn)




Ram-Tamm ja pudel plekieemaldit


ehk kuidas musta maagia ja olmekeemia abil riiki pÃļÃļrata

Vladimir Wiedemanni mälestusteraamat “Maagide kool. Eesti okultne underground 1970–1980” ilmus mullu suurema kärata Mihkel Raua mahlaka poriplahvatuse ja Ãŧldise aastalÃĩpu-vÃĩidujooksu varjus. Tegu on ometi kÃŧllaltki kÃŧtkestava teosega, mis kas vÃĩi osaliselt täidab NÃĩukogude Eesti pÃĩrandaaluste liikumiste hÃĩredalt Ãŧles tähendatud ajaloos laiutavat lÃŧnka.

Suurem osa “Maagide koolis” kirjeldatud sÃŧndmusi jääb 1974. ja 1982. aasta vahele, aega, millest kÃŧllap paljudel tänastel lugejatel koherentsed mälestused puuduvad. Väärikamas vanuses inimesed mäletavad ehk veel olÃŧmpiaregatti, pullidega Kesk-Aasias käimist, bioaktiivset preparaati AU ja käsitsi paljundatud makrobiootikat, kuid need, kellele vÃĩiks midagi tähendada salapärased vormelid nagu tareen, tsÃŧklodool ja Sopals, on ohtlikud ajad meelega unustanud, juba seniilsusega kimpus vÃĩi Teisel Pool. Pole ka ime — kui uskuda Wiedemanni aruannet hardcore-hipide eluolust, laksiti eksperimentide vahele viinašamanismi, vaimude väljakutsumise, meditatsiooni ja idamaise esoteerikaga nii karme aineid, et kaua ei saanud kellegi tervis ega vaim sellele vastu pidada. “Anašaa” ja dimedroolitabletid olid lastele; tÃĩelised kehavälise rändamise teerajajad hingasid vähemalt Läti puhastusvedelikku, pidades seejärel maagilisi lahinguid Lenini muumia ja peenmateeriast kagebešnikega. Kes pÃŧsti jäi, selle toppis miilits varsti ikka sundkorras hullumajja, kus dissidentlikud huligaanid kohe kulmudeni sulfasiini täis pumbati.

Selge, et odavast alkoholist ja käepärastest, mitteotstarbeliselt kasutatud uima-aineist pÃĩhjalikult läbi imbunud noorsooga juhtub palju markantset: kes haugub turistide peale, kes Ãŧritab endal koduse trepanatsiooni abil ise kolmandat silma avada, kes peab Ãĩlletubades avalikult riigivastaseid kihutuskÃĩnesid. Wiedemann pÃŧhendab siiski vähemalt sama palju teosemahtu enda ja kaaslaste okultistliku eneseavastamise kirjeldustele, tehes sedagi Ãŧsna muhedalt ja Ãŧksikasjaliselt. Tihti jääb mulje, et ega ta kogu seda teosoofilist sousti päris tÃĩsiselt ei vÃĩta, siis aga räägib nagu mÃļÃļdaminnes jälle kosmilise tule kultusest, NÃĩukogude Liidu miinusmärgilises astraalruumis samaadhisse sisenemise ohtudest vÃĩi meditatiivse intuitsiooni reguleerimisest elektriväljaga, nii et hoia kahe käega peast kinni. Pseudo- ja parateaduste sÃŧgavamaid soppe ei pea lugeja siiski läbi ja lÃĩhki tundma, sest enamasti vastab tekkida vÃĩivatele kÃŧsimustele kontekst.



Gurud, nÃĩiad ja pÃŧhakud

Vastandina Rauale, kelle mälestuste minategelane pea hetkekski n-Ãļ kaadrist ei kao, seisab Wiedemann enamasti tagaplaanil, lastes suure osa ajast tähelepanu keskmes mÃļllata tänaseks siit ilmast lahkunud vaimuhiiglastel. Peamiselt keskendub teos kahele nÃĩiale: kuulsa biitli näo ja prillidega Aleksander Lennonile, Minskist Tallinnasse kolinud mustale maagile ja elukutselisele ÃĩÃĩnestajale, ning suurguru Mihkel Ram Tammele, anastatud kodumaal pealesunnitud paguluses viibinud kosmopoliidile, kelle kodutalu-aašram kujunes “Ãŧleliiduliseks psÃŧhhotroonikakeskuseks”. Muudest ajakohastest vaimuavardajatest libisetakse Ãŧle Ãŧsna pealiskaudselt; omaette huvitavad peatÃŧkikesed on pÃŧhendatud esimestele siinsetele krišnaiitidele, Gunnar Aarmale, meelale tadžiki-kasahhi perverdile Ali-Pašale, Moskva lastekirjanikule ja alkoholiga ravijale Snegirevile ja vene Ãĩigeusku Mustale Agitaatorile Andresele. Toon, kusjuures, ei jäta kahtlust, et enamikku neist peab autor šarlatanideks.

Wiedemann, hÃŧÃŧdnimega Kest, mainib tegelasi Ãŧldiselt hÃŧÃŧd- vÃĩi eesnimepidi. Tihti jääb selgusetuks, kas sel moel on pÃŧÃŧtud säästa kunagisi kaaslasi piinlikest hetkedest vÃĩi pole autoril lihtsalt kÃĩik Ãŧksikasjad enam meeles. Suurem jagu kirevat hipijÃĩuku paistab igatahes tänaseni teatud anonÃŧÃŧmsust säilitavat, mistÃĩttu tulevaste pÃĩlvede uurijatel vÃĩib juba minna raskeks Ãŧhe vÃĩi teise seiga ajaloolist paikapidavust kontrollida. Okei, ulmelisemate juhtumite nagu Lenini tondi ja Lennoni vahel toimunud astraalse vägikaikaveo detailne analÃŧÃŧs pole vast laiemale lugejaskonnale huvitav, ent maag Lennoni tapmisega seonduvad sÃŧndmused vajaksid kÃŧll pÃĩhjalikumat lahkamist. See, kas vÃĩÃĩramaalasest tumearbujal igavese tule valvuri — pronkssÃĩdur Aljoša — aegruumilises Ãŧmberpaiknemises tegelikult mingi roll oli, jäägu minust sinisilmsemate uskuda. Nii autor kui toimetaja Valdek Kiiver paistavad sellise vÃĩimalusega igatahes arvestavat; viimane ähvardab meid eessÃĩnas peatse “järje” ehk konkreetselt nn Kaarli kiriku Golemi Ãŧmber toimunud nÃĩiavempudele keskenduva raamatuga, mille autori kohta ei paljastata muud kui et see pole Wiedemann.



Kivi toimetaja kanepikasvandusse

Londoni ekspatriaadist ja poluvernikust autorile vÃĩib siin-seal esinevad kirja- ja keelelapsused andeks anda, mitte aga korrektorile ega toimetajale. Eriti palju sedasorti tÃĩrva muidu magusast meepotist Ãĩnneks ei leia, sest Wiedemann kirjutab kÃŧll ladusalt, aga Ãŧsna lakooniliselt. Hoopis suuremaid kÃŧsimusi tekitavad mÃĩned kujunduselemendid ja toimetaja märkused. Selgitusi selle kohta, et Piiter tähendab NÃĩukogude hipide keeles Leningradi, mis on Riia palsam vÃĩi kes on Šarikov, vÃĩib pidada märgiks liigsest agarusest vÃĩi soovist rinnalastelegi autentne olustik puust ja punaseks teha, ent kaanel ja Ãŧle lehekÃŧlgede kukerpallitavad kanepilehed, nagu ka marihuaanauima rÃĩhutatud esiletÃĩstmine reklaamtutvustuses ja eessÃĩnas panevad nÃĩutult pead vangutama. 20. lehekÃŧljel, peatÃŧki “Medikamendid ja transmutandid” alguses selgitab toimetaja pikalt, et Liidu hipi tubakat muud moodi ei suitsetanudki kui kanepiga pooleks, ja et kui raamatus mainitakse paberossi tÃĩmbamist, on see kindlasti “kasjakk”. Järgmise lÃĩiguni, kus autor muuseas suitsupoolist mainib, jääb sada lehekÃŧlge...

Kas peab kultuuriajalooliselt olulist, ehkki ebateadustest tilkuvat dokumentaaljutustust ilmtingimata mÃŧÃŧma populaarse uimasti abil? Kiiver kardaks nagu, et Wiedemanni memuaarid ilma mÃĩÃĩdutundetut ravimireklaami vÃĩi keevalise mineviku revolutsionääridelt otse tänapäeva kontrakultuuriheerostele ulatatud tossavat taimepläru karguks pruukimata pÃŧsti ei pÃŧsi. Uskuge, pÃŧsivad. “Maagide kool” ei Ãĩpeta kedagi vÃĩluriks, kuid annab hämmastavalt pÃĩneva ja loetava Ãŧlevaate seni väheuuritud kuid kindlasti edasist kaardistamist väärt kildkonna tegemistest ja olemisviisist. Jääme ootama järgmisi aruandeid.
_________________

[Dmitri Petrjakov]

"MAAGIDE KOOLI" esitlus

Kirjastaja Valdek Kiiver ja autor astraal kÃĩnevahetusel....


_________________