Arengumaagide Foorum

[marakr]

miks on nii, et oma lähedase inimese juures Ãŧritan alati midagi leida, mis mind häirima peab?
kui mingist asjast saan Ãŧle, tuleb kohe järgmine, samas vana asi vÃĩib alati tagasi tulla.
see mulle Ãŧldse ei meeldi , aga lahti sellest ka ei saa.
_________________
Ãĩpin

[puuma]

...

[marakr]

ma ainult head´pÃŧÃŧangi otsida, kuigi suhteliselt mÃĩttetud pisiasjad närivad hinge.Palju on ka armukadetsemist.
_________________
Ãĩpin

[Celtic]

inimene otsib teise juures halba siis kui ta suhtub tollesse eelarvamusega. eelarvamusest peaks lahti saama.
vÃĩibolla kannustab sind see et sa soovid leida inimestes halba et sellega ennast vÃĩrrelda ja pidevalt kinnitada et sinus seda omadust pole.

tegelikult on...sest kui sa juba midagi halba leiad siis on see ka sinus olemas. inimene näeb teises seda mida ise omab.

kui aga otsid ja EI LEIA... vÃĩi siis ise enda jaoks fabritseerid siis on tegemist sellega et

a. teises on halba kuid sa ei leia seda sest seda viga sinus pole
b. teises pole halba ja sa haugud vale puu all


edu

[sika-saka]

olen nÃĩus celticuga selles osas, et sageli on see, mis meid teistes häirib, meis endis olemas. kuid sageli nii sÃŧgavale peidetud, et selle Ãŧlesleidmisega on vaja päris palju vaeva näha. lisan veel niipalju, et Ãŧks vÃĩimalus on inimese seni häirinud omadusi vÃĩttagi kui selle inimese omapärasid mida sa ju tegelikult armastad? et las ta olla siis selline nagu ta on? sest ta ju ongu selline nagu on ja tal on hea olla selline nagu ta on ja teda ju need omadused ei häri mis sind? kui sina tunned ennast halvasti ja ärritatuna mÃĩnendest omadustest siis on ju see tegelikult sinus? sest sinul on ju halb sellest milline teine on?

[flyghost]

[marakr]

see on mulle selge, et asi on minus, sest teiste inimeste juures samad omadused v kunagi tehtu mind ei häiri, samas teised mulle nii lähedased pole ka.
_________________
Ãĩpin

[Raagus]

Ausalt Ãļeldes ma ei nÃĩustu teooriaga justkui suudaks inimene teistes leida vaid vigu, mis tas endis on.
Teemaalgatajale:
Üldiselt ongi nii, et lähedastega oleme juba harjunud ning teame nende omadusi ja ei Ãŧrita nende ees ka kedagi teist mängida. Lähedaste ees tuntakse end vabalt kÃĩigi oma vigade ja heade kÃŧlgedega.

Suhtlen iga päev inime(st)ega, kellel on minu mÃĩistes päris olulised halvad kÃŧljed, mida ma muidu Ãŧldse ei talu. Aga vist harjumise asi, et nii väga ei häirigi mind vead nende puhul.

[Naine]